„Minu poliitiline teekond on kestnud 23 aastat. See pole lõppenud. Ärge matke mind maha!“ sõnas Jüri Ratas mullu septembris, kui ta pidi Keskerakonna juhi kohalt taandununa veenma avalikkust enese võimes veel fööniksina kord tuhast tõusta. Kuid nüüd, kümme kuud hiljem on olukord hoopis teine – kodumaisel mänguväljal poliitiliseks superstaariks muutunud Rataselt ei küsi nüüd enam keegi, mis temast saab. Euroopa Parlamendi valimistel talle antud 33 612 häält räägivad enda eest ja Ratas sõidab juulikuus demokraatiat teenima Tallinna asemel hoopis Brüsselisse.

Tõsiasi, et verivärske isamaalane Ratas teenis selle välja kaaserakondlasi tuhandete häältega edestades, on nii mõnedki silmad üllatusest punni ajanud. Kas tõesti on igipõlisest keskerakondlasest saanud poole aastaga tõsiselt võetav ja uusi valijaid kõnetav isamaalane või tulid need kümned tuhanded ettenägematud hääled hoopis Kroonika meelelahutusauhindadel võidetud aasta suunamudija tiitli tuules?

Ratase edu retsepti ei saa me vast kunagi täpsuseni teada, kuid asjatundlike inimestega olukorda analüüsides näib, et kambakesi on jõutud tema tänavuse fenomeni lahtimõtestamisele üsnagi lähedale. Üldjoontes kõlas kõigi Delfiga suhelnud poliitikute ja vaatlejate suust üks ja sama tõdemus: