Kaitseväe juhataja: reservväelaste toetamine näitab, et nad lähevad ühiskonnale korda

Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem räägib, miks on Eestil reservvägi ja kui vajalik on ühiskonna toetus, et riigikaitse toimiks.

Miks on Eestil reservarmee?

Sest nii suurt väge, nagu Eesti kaitsmiseks on vaja, ei suudaks Eesti riik igapäevaselt ülal pidada. Ja teiseks on ka mõistlik kaasata võimalikult suur hulk kodanikke Eesti kaitseks. Kokkuvõttes moodustavad üle 90 protsendi meie kaitseväest ajateenistuses reservväelaseks õpetatud puusepad, õpetajad, pangaametnikud, insenerid, kes lisaks väljaõppele peavad omama kõrget motivatsiooni signaali korral tulla kiiresti teenistusse ja täita oma ülesannet.

Mis on reservväelase tugevused võrreldes tegevväelasega?

Reservväelase peamine tugevus on see, et igal argipäeval toodab ta riigile muid väärtusi ja toob iseendale muud kasu kui lihtsalt riigikaitse. Tegevväelaste ülesanne on reservväelaste tegevust ette valmistada ja nad välja õpetada. Sellepärast ma ütlengi, et riigil oleks liiga kulukas hoida palgal suurt massi inimesi, kes lihtsalt harjutaksid, sest me näeme, et saame ka teistmoodi hakkama oma reservarmeega.

Mis on viimastel aastatel paremaks läinud?

Minu hinnangul on paremaks läinud ajateenistuse sisu. Mitte lihtsamaks, aga lõpptulemus on parem, sealhulgas ajateenistuse lõpetanud reservväelaste motivatsioon. Viimasel Kevadtormil osales 69% kutsututest, mis on 9% kõrgem kui eelmiste aastate keskmine. Samuti on langenud nende reservväelaste osakaal, keda ei vabastata ja kes ei tule kohale. Ka nende osakaal on vähenenud. Selles suhtes on asjad läinud paremaks. Samuti on läinud paremaks ühiskonna toetus – see on läinud suuremaks ja teadlikumaks.

Kuidas ettevõtjad riigikaitsesse ja reservväelastesse panustada saavad?

Esiteks soodustada, kasvõi julgustades neid osalema õppekogunemisel, aga kui võimalik, siis jätkata palga või osalise palga maksmist. Ja teiseks kogu muu reservväe tegevus – ükskõik kas see on materiaalne, see toetus, või võimaldada lihtsalt oma territooriumi või taristu kasutamist. Seal on võimalusi hästi palju. Ja me näeme, et Ukrainas on selline toetus ühiskonna, ettevõtjate, tööandjate poolt vältimatu.

Reservväelase peamine tugevus on see, et igal argipäeval toodab ta riigile muid väärtusi ja toob iseendale muud kasu kui lihtsalt riigikaitse.

Millist tuge reservväelased vajavad?

Kõigepealt vajavad reservväelased tegevväelaste tuge, et oma ülesannetega hakkama saada. Teiseks vajavad nad tegevväelastest ülemate tuge, kui neil on raskusi õppekogunemistel osalemisega. Me peame leidma mõlemale poolele sobivad variandid, aga arvestades ikkagi, et riigikaitse on prioriteet. Ja sealt edasi tuleb juba kogu ühiskond, kes on siis pereliikmed, sõbrad, tööandjad, kolleegid. Nende toetus kindlasti, nende moraalne toetus, aga ka materiaalne on hästi tähtis, et reservväelane saaks aru, et ta teeb ikkagi õiget asja ja see läheb teda ümbritsevale ühiskonnale korda.

Milline on siin ettevõtete ja tööandjate roll?

Hästi mitmekesine. Ma toon hoopis näite Ukrainast, kus täna mitmed üksused, kes sõdivad rindel, ei tea päris täpselt, kust kohast nad süüa saavad. Mingisugused restoranid või turismiasutused jätkavad Ukraina sõjaväe toitlustamist ja nad teevad seda enda initsiatiivil. See on küll organiseeritud kaitseväe poolt, aga nad teevad seda enda initsiatiivil ja enda ressurssidest. Näiteks selline toetus reservväele. Või näiteks majutus- või pesemisvõimalused või muud paiknemisvõimalused, mida me ka õppekogunemistel aina rohkem ja rohkem näeme. See on asi, mida ühiskond saab anda reservväele.

Paraku on meil täna veel olukord, kus reservväelane saab oma tsiviilametikohal kõrgemat palka, kui ta saab sõjaaja ametikohal kaitseväe käest, ja seetõttu, kui õppekogunemisel maksab palka kaitsevägi, siis julgen öelda, et üldjuhul reservväelased kaotavad oma sissetulekus, kui tööandja palga maksmist ei jätka. Täna näeme, et üle poole tööandjatest jätkab palga maksmist. Jällegi, minu arvates ei ole see isegi mitte niivõrd toetus reservväelastele, kuivõrd näide, et meil on kaitsetahe ühiskonnas ikkagi väga kõrge.

Millised on teie enda viimased kokkupuuted reservväelastega?

Minu üks viimaseid kohtumisi reservväelasega oli Stockholmi lennuväljal, kus minu juurde astus üks seersant, kes kuulus HIMARS-i üksusesse. Reservväelane ise on väljaõppe saanud suurtükkide peale 2007. aastal ja nüüd on ta põhimõtteliselt vabatahtlikuna liitunud kiirreageerimisreserviga. Ta on määratud HIMARS-i üksusesse ja sel hetkel, kui mina teda Stockholmis kohtasin, oli ta tegelikult õppusel. Ta oli USA relvadel just parasjagu õppinud, mõneks päevaks oma äriasju ajamas Stockholmis ja sõitsime tagasi Eestisse, kus tema jätkas õppuseid. Kui mina temaga vestlesin, siis astus meie juurde üks NATO väga kõrge kindral ja kui me talle kirjeldasime, millega tegu on, siis ta ei saanud päris täpselt aru, mis asi see on. Mul oli väga suur rõõm sel moel NATO ohvitseridele demonstreerida Eesti kaitsevõimet ja reservväge.

Mida võidupüha teie jaoks tähendab? Milline see aeg on, kus praegu hakkama peame saama?

Vabadussõja alguses polnud meie olukord üldse mitte hea ja minu hinnangul oli kaugelt kehvem kui meie tänane olukord. Minul on Vabadussõjaga väga lähedane suhe – ma olen kümme esimest eluaastat näinud oma vanaisa, kes sõdis Vabadussõjas. Mu teine vanaisa sõdis ka Vabadussõjas. Nemad võitsid suurt Venemaad ja vahepeal oli neil veel aega käia Põhja-Lätis ja lüüa seal baltisaksa üksuseid täpselt samamoodi. Minu arvates peaks see meile andma enesekindlust, et me saame hakkama, kui seda tahame ja kui meil on ka liitlased. Täna on meil mõlemat ja meie ülesanne on end selleks lihtsalt ette valmistada. Viia läbi õppuseid, teha plaane, hankida vahendeid ja harjutada seda kõike.