DELFI TARTU ERISAADE | Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba ja Sakala peatoimetaja Hans Väre. Kas tulevikus on Eestis ka uudistekõrbeid?

Delfi Tartu nädala „Erisaates“ on külas Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba ja Viljandi ajalehe Sakala peatoimetaja Hans Väre. Seda, kui nähtav on kultuuriaasta kohapeal Tartus ja Viljandis, ning seda, kas Eestis on oodata uudistekõrbeid nagu USAs, arutavad ametivendadega Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald ja Delfi loovjuht Ester Vaitmaa. Kuula saadet!

Postimehe pealkiri tekitas pahameelt

Kultuuriaasta on Tartus nähtavam kui mujal Lõuna-Eestis.

„Vähemalt formaalselt on kultuuripealinn levinud ka väljapoole,“ mõtiskleb Hans Väre ja loetleb kultuuriaasta üritusi, mis toimuvad Viljandis: näiteks teatri koostööprojekt ja outsider-kunsti näitus. „Aga kui palju me seda näeme? Pigem on teadmine, et oleme selle programmi osa.“

Raba nendib, et Tartus on kõik loomulikult lihtsam. „Meil on lipukesed üleval ja roosad sildid linnas. Loomulikult, küsimus ei ole ju siltides ega lipukestes, vaid tundes, kas kultuuripealinn päriselt on siin kohal. Oleme proovinud siin Tartu Postimehes ju ainsa Tartu ajalehena analüüsida toimunut – näiteks siis, kui esimesed kolm kuud kultuuripealinna programmi täis sai. Loomulikult see ei pretendeeri mingisugusele absoluutsele tõele, aga me olime siis sunnitud panema ajalehes pealkirja, mis ütles, et midagi väga säravat ei ole seni juhtunud, aga see oli siis, kui esimesed talvekuud olid mööda läinud. Sellest tuli parasjagu kõva poleemika.

Raba mõistis, et programmi eest vedav sihtasutus veidi solvus sellise hinnangu pärast. „Minu hinnangul oli see pealkiri selline väga pehmeke ja väga otsitud sõnastusega, aga see taandub sellele, kuidas keegi midagi tajub,“ arvab Raba. „Ehk siis inimene, kes kunagi teatris ei käi, kes mitte kunagi kunstinäitustel ei käi, ei hakka seda ka Euroopa kultuuripealinna pärast tegema.“ Raba sõnul ongi see ootuste küsimus, keda kõike kaasata tahetakse. Eeldatakse, et kui tehakse midagi nii suurt nagu Euroopa kultuuripealinna projekti, võiks ka keskmise rullnoka kuidagi kaasa tõmmata. „Arvan, seda, jah, ei ole siiamaani tehtud.“

Rannar Raba sõnul on aga just tänu kultuuriaastale jõudnud Tartusse suurepäraseid üritusi. „Näiteks sürrealistliku kunsti näitus ERMis on väga vinge väljapanek. Selle rahastus suures osas on tulnud ikkagi tänu sellele, et meil on kultuuripealinnaga tegemist, sama ka Draamateatri etendusega „Rahamaa“, mis on ka väga soodsat vastukaja saanud. Need on vaid mõned näited, nii et liigseks kriitikaks ei ole põhjust.“

Kas Eestisse tekivad uudistekõrbed, nagu USAs on juhtunud?

Raba ja Värega räägitakse loomulikult ka edukast maakonnaajakirjandusest – Postimees Gruppi kuulub samuti mitu väiksemat kohalikku lehte, mis hoiavad oma kandi sündmustel ja poliitikutel silma peal.

„Oleme teadlikult valitud skisofreenilises olukorras, kus töötame kogu aeg kahes suunas: Tartu Postimehe puhul ma julgen küll rusikaga vastu rinda lüüa ja öelda, et noh, vähemalt ühe suurema uudise me igas päevas ikkagi teeme – sellise, mis huvitab üleriigilist lugejat ja mis Tallinna Postimehe kolleegide kaudu kümnete tuhandete inimesteni jõuab. Aga kui me räägime missioonitööst, siis vähemalt sama tähtis kui Tartut maailmale näidata on seda pisikest maailma oma kohalikele elanikele tutvustada. Karlova tänava augud ei ole tegelikult meie jaoks sugugi vähem olulised kui mingisugune suur-suur liiklusõnnetus, millest paratamatut tahab kogu Eesti rääkida. Ja [Tartu Postimees] ei eksisteeri mitte sellepärast, et Postimees Grupi omanik tahab seda pidada ja kinni maksta. Kui räägime kohalikust ajakirjandusest, siis Postimees Grupis kohalik ajakirjandus ei ole kahjumis. Meil on piisavalt lugejaid ja tellijaid.“

Tugeva tegutsemise üheks eeliseks peab ta seda, et õigel ajal langetati ka karmid otsused paberlehe mahu vähendamise kohta, sama tehti ka ajalehes Sakala: nädalas ilmub leht paberil vaid kolm korda ja muul ajal saab lugeda veebiversioone. Praegustel väiksematel Eesti lehtedel, kes aga ei kuulu suurde kontserni, on aga see mure, et otsust digiplatvormile üle minna pole õigel ajal langetatud või pole ka vajalikuks arenduseks ressursse. Juunis tõstataski Raplamaa Sõnumid teema, et ilmselt jätkub lehte veel ainult mõneks aastaks.

„Tõnis Tõnisson tõstatas taas selle teema ja Raplamaa Sõnumid ilmub ühe korra nädalas. Ta on pikka aega ilmunud üsna harva, ja kui su ilmumistihedus on üks kord nädalas, siis sealt väiksemaks minna on. Võimalik, eks ole, on ja sul regulaarsus kaob – kaks korda kuus ei ole enam regulaarne. Uudismeediat ei ole võimalik niimoodi teha,“ nendib Väre.

„Meie seis on palju parem, Sakala ilmub viis korda nädalas, välja arvatud suvel nüüd on kolm,“ lausub Väre. Raba lisab: „Tartu Postimees on nüüd kaks aastat ilmunud kolm korda nädalas, aga meie oleme erandlikus situatsioonis, kuna ajaloolistel põhjustel on Tartu Postimees paberil, ilmub Postimehe vahel. Aga jah, me tegime ka ikkagi teatud liigutused juba eelmisel aastal ära, et võtta paberikulu endal maha.“

Selleks, et Eestis uudistekõrbeid ei tekiks, võiks ehk riik minna appi? Sõna „uudistekõrb“ pärineb USA-st, kus lühikese aja vältel, 2000.–2010. aastal, suleti palju väikeseid päevalehti ning see tähendas omakorda seda, et suured maa-alad langesid pideva päevauudiste edastamise haardeulatusest välja.