Ehkki valimistele mindi valimisliitudena, oleneb parlamendi edasine jõutasakaal sellest, mida otsustavad konkreetsed parteid. Kõige mitmekesisema ideoloogiaga parteisid ühendab valimised võitnud vasakpoolne nimekiri Uus Rahvarinne (NFP), milles radikaalse Alistumatu Prantsusmaa (LFI) kõrval on peaaegu sama suur roll peavoolu sotsialistidel. Nende seas valiti parlamenti ka ekspresident François Hollande, kes on juba välistanud kavatsuse peaministriks saada.

Teisele kohale jäi president Emmanuel Macroni liberaalne valimisliit. Väärib märkimist, et parteide arvestuses sai Macroni enda erakond Taassünd rohkem kohti kui Jean-Luc Mélenchoni juhitud LFI. Parlamendi kõige suurem partei on aga Rahvusliikumine. Prantsuse süsteemi eripära järgi kogus Rahvusliikumise valimisliit ka üle riigi kõige rohkem hääli, sest nende poolt hääletas teises voorus 37% prantslasi. Vasakliitu toetas samal ajal vaid 26% ja liberaale alla 25% valijaid, ent kuna kõik kohad jaotati ringkonnamandaatidega, sõltus tegelik tulemus taktikalisest hääletamisest sellest, milline kandidaat konkreetses piirkonnas rohkem hääli sai. Teises voorus tagandas ennast üle 200 kandidaadi. Rahvusliikumine oleks kaotanud veel rohkem kohti, kui osa Macroni toetajaid poleks keeldunud end tagandamast.