Selleks, et kogu Lõuna–Eesti läbi käia, oleks loomulikult kordades rohkem aega vaja läinud kui vaid kaks päeva. Samas, midagi me siiski jõudsime. Kuna oleme kahe väikese lapsega pere, siis tahtsime, et lastele jääks armas mälestus perega koos olemisest ning maade avastamisest.

Päev täis perega lustimist

Esimese külaskäigu tegime Vudilasse. Lahe paigake, mida võib nimetada lausa mängumaaks - pärast piletikassast välja astumist avaneb kõikide võimaluste maa!

Kas tahad batuudil hüpata? Oled kõrguse armastaja ja ronija? Meeldivad loomad? Tahaksid ratsutada? Äkki hoopis veelooma mängida - basseinid lastele, liualad suurematele kaskadöörihingedele! Rahulik kulgemine vesiratta või paadiga vaiksel järvel, jäätis, grill... 2000. aastate klassika - lägaburks ja friikad! Erinevad autorajad ning mängukonsoolid eri vanuses ja huvidega mängijatele. Ma kardan, et ei ole oma nimekirjaga veel poole pealgi.

Vudila veemõnudest ei ütle keegi ära.

Lisaks kõigele - kui juba Vudilasse tulla, on kaval seal ka pisike majake võtta ja ööbida, sest siis saa jbu kohe kuke ja koiduga uuesti ronima, hüppama, päevitama ja ujuma hakata.

Muuseas - meie reisist on möödas juba kaks nädalat, aga lapsed räägivad ikka, et tahaks Vudilasse tagasi!

Värvikirev elu kahe maailma piiril

No kuidas saab üks külake olla selline pikk ja vinklev-vonklev madu Peipsi kaldal? Iga majapidamine Sibulateel on eraldi vaatamisväärsus.

Nii põnev! Erinevad majad ja hoovid. Osadel majadel on maalingud peal, osad on üleni kirjuks värvitud. Mõni on lihtsam, teine jälle luksuslik. Paljud majapidamised müüvad tee ääres suitsukala, sibulaid, keedusuhkrut tee sisse või niisama kommi asemel krõbistamiseks.

Sibulateel on omad muuseumid ja näitused, suvised kohvikudki aeg-ajalt. Saab paati laenata ja paljud pakuvad ka ise Peipsil paadiga sõidutamist. Kui asi ette võtta ja siia-sinna helistada, saab selles pisikeses Varnja külas täitsa laheda päeva veedetud! Paljudel majadel on telefoninumber ukse juures - teevadki näiteks paadisõitu ja palju muud.

Edasi sõitsime Kruusa talu hoovile, kus oli loomi ja linde ning tore pererahvas, kes oma loomadest lugusid jutustas. Osa loomi olid plaanitult soetatud, nagu näiteks paabulinnud, aga palju loomi oli tee Kruusa tallu leidnud läbi juhuse.

Lood algasid enamasti väga kurvalt. Kuulan ja kuulan, vaatan sellele loomakesele otsa ja mõtlen, et kuidas ometi sinuga maailm sedasi käitunud on, armas sõbrake. Iga lugu lõppes aga alati sellega, et perenaine naeratas heldinult, vaatas oma karvast sõbrakest, paitas ta nina ja ütles: „Aga siis toodi sind meie juurde ja nüüd oled sa terve ja tugev rõõmus loom!“

Ja oligi rõõmus loom! Nad kõik! Lambad ja kitsed, suured loomad, kõik olid külaliste nägemisest nii elevil, et tahtsid aina paitamist ja sülle saada.

Minule kui emale jäi väga hinge lugu ühest emasest mägiveisest, kes põgenes teel tapamajja. Põgenes, sest oli lapseootel. Pidas metsas talve vastu ja siis kevadel sünnitas metsas. Sealt viis nende tee juba mõne aja möödudes Kruusa Tallu, kus on nüüd kenasti kosunud.

Mu vanem pojake ikka veidi pelgas, kui lammas talle liiga ligi tikkus või koer limpsima hakkas, aga siis ütlesin talle: „Kas tead – ma olen märganud, et kui loomad taluõuel vabalt ringi tatsavad, siis on nad tegelikult rõõmsad ja õnnelikud loomad, kes on saanud palju armastust ja tähelepanu ning seetõttu tahavad seda ise ka jagada.“

Südamed soojad, liikusime edasi kodutalu hõnguga Liivi muuseumisse. Esimest korda elus viis tee mind sinna aastaid tagasi, kui Urmas Vadi kutsus mind koos Jaan Pehu, Aarne Soro ja Raivo E. Tammega tegema lavastust „Kus sa oled, Juhan Liiv?“.

Alatskivi kant on mulle seal oldud ajaga üsna tuttavaks saanud ja isegi veidi kodune. Alatskivi Lossi restoran ja teenindus on väga heal tasemel. Enne lossi seisab vanakraami turg - oi, milline avastamise maa! Seal on tõesti lahedat mööblit, raamatuid ja vaase, ehteid, riideidki. Kellele vanakraam huvi pakub, siis see ei ole tavaline kaltsukas, vaid külluslik vana nodi leiulaegas.

Seekordne külaskäik oli pisike tuur Liivi muuseumis, kus oli võrreldes viie aasta taguse kogemusega omajagu uuendusi toimunud. Lisaks muule oli Juhan Liiv oli saanud omale lõpuks ometi ka lossi – suure liivast lossi!

Luksus linnulaulu keskel

Vot seda pean ma küll ütlema, et õues magamine mulle ei meeldi. Alati, kui olen telgiga kusagile ööseks peatuma jäänud, on hommikuks telk niiske ja õhku pole, telginurgas krõbistab mõni kõrvahark ja põhiline asi, mida ma ei salli – kõik asjad on põrandal. Ma magan põrandal, mu kott on põrandal, riided on põrandal, jalanõud ja toit on põrandal.

Torma Glämping on aga luksuslik! See oli fantastiline kogemus.

Koht, kus glämpingud asuvad, oli visuaalselt nii kihvt. Kuhu ma ka ei vaadanud, tundsin, et silm puhkab. Looduskaunis aed oli mitmekesiselt, aga samas armsalt ja läbimõeldult kujundatud.

Torma glämpingu haned ja pardid käivad koos ujumas.

„Aga kes ütles, et Eestis ei võiks eksootilised kalad tiigis ujuda?“ küsis peremees muhedalt itsitades, kui näitas meile oma tiiki, mis on täis punaseid ja valgeid kalu, kelle nimi mulle kuidagi meelde ei jäänud. Tiigis ujusid ka meile tuttavad kalad. Nad toimetasid seal oma kalaasju väga silmnähtavas harmoonias. Lisaks ujusid tiigi peal veel pardid ja hanedki. Peremees ütles, et algul haned ei ujunud, aga vaatasid siis, et pardid käivad nii usinalt ujumas, et võtsid üks hetki end partidele sappa. Kui süüa viskasime, tulid korraga kokku nii eriilmelised kalad, pardid kui ka haned.

Lisaks loodusluksusele on Torma Glämpingus ka tõeline gurmeeparadiis – lihtsad toidud, aga sedavõrd maitsvad, et ei jõua ära kiita.

Öösel magasime voodites, maas vaid vaibad. Telki mahtusid isegi tugitool ja lauake, öökapp, laualamp ja mis kõige tähtsam – seal oli värske õhk, linnulaul... me olime tõepoolest siiski õues!

Männilõhnalise väikelinna ilu ja võlu

Kuhu minna, kui tahaks väikelinna romantikat nautida, lummavates järvedes ujuda, head sööki süüa, ringi liikuda ja tunda, et tegelikult ei olegi kogu aeg nii kiire? Elvasse!

Elvas on mitmeid matkaradasid: on mõeldud neile, kes tahaks veidi jalutada, kuid leidub ka sellised matkaradu, mis on mõeldud pikemaks avastamiseks ja tatsamiseks. Loodus on ümberringi imearmas ja samas on ka kohti, kus saab veidi üles ja alla rassida.

Toiduga sain jälle üllatuse osaliseks, sest Pubi ÜksTeist pakkus lastele sedavõrd maitsvat toitu, et oleksime ka omale hea meelega sama tellinud. Kuigi meil olid kõhud täis, nokkisime ikka laste portsudest friikaid ja pastat. Mu kallim nentis ka, et meie teenindaja oli väga armas ning oskas ladusalt suhelda nii täiskasvanud klientide kui ka pisikeste kundedega.

Mis meile veel Elvas meeldis? Et sealses raudteejaamas on restoran nimega Porgand Superlaheda interjööriga koht, kus tahaks oma kallima või sõbrannaga pikemalt istuda, teed juua, süüa ja siis aeg-ajalt koogikesi juurde tellida. Et sealsed rannad koos kaunite järvedega on ka lahedalt eriilmelised. Kui meil õnnestub juba sellel suvel Elvasse patseerima minna, siis usun, et seda ei kahetse meist keegi.

Meie pere Lõuna-Eesti reis oli palju vahvam ja meeldejäävam, kui oskaks sõnadessegi panna. On suur õnn, kui saad oma pere jaoks võtta kas või paar päeva, et tõeliselt lustida, Eesti lõunapoolt avastada ja üksteisega süvenenult ja kvaliteetselt aega veeta. Leia see aeg oma kõige kallimate jaoks ja tule perega Lõuna-Eestisse!

Jaga
Kommentaarid