Fotograafid esireas

Pressifotograafid on tihti ka traagilistel sündmustel sõna otseses mõttes esireas. Nii ka seekord, kui Pennsylvanias kampaaniaüritusel tulistati ootamatult USA vabariiklaste presidendikandidaati Donald Trumpi. Trump sai kergelt viga ja tema taga seisnud inimene surma.

„Seisin kolme-nelja jala (umbes meetri – toim) kaugusel lavast,“ räägib oma üleelamistest The Timesi fotograaf Doug Mills „The Daily“ taskuhäälingusaates. Kõik käis väga kiiresti. „Olin seal ees, keskendunud Trumpile, kelle taga lehvis Ameerika lipp, kui Trump tõstis oma käe, kõlas kolm-neli lasku. Ma lihtsalt pildistasin edasi ja siis läks asi minu jaoks uduseks – hoidsin lihtsalt näppu päästikul –, Trump hoidis kõrvast ja kadus kõnepuldi taha, turvamehed katsid teda. Järgnes vali karjumine.“ Kust lasud tulid, seda fotograaf sündmuste keerises ei märganud, küll aga oli ta kindel, et lasud kõlasid temast vasakul.

See, et ta oleks võinud ka ise tabamuse saada, jõudis talle kohale hiljem. „Mõtlesin pärast, kui rumalasti ma käitusin, minnes instinktiivselt hoopis lavale lähemale, et vaadata, mis olukord on. Siis tõusis Trump püsti ja turvamehed hoidsid käsi ta pea ümber, proovides teda kaitsta, ent ta sirutas oma rusika üles.“

Püsti tõusev Trump andis aga alust peaaegu kohe ikooniliseks saanud kaadrile, milles ta rusikas püsti tõrjub turvameeste kaitsvaid käsi. Seda, et see kaader – ja sama kohta pildistas ju eri nurkade alt mitu fotograafi – ikooniliseks saab, Mills kõige toimumise hetkel mõelda ei jõudnud. „Mõtlesin seda liigutust nähes ainult, et oh, ta nii vihane! Jumal, küll ta on vihane!“

„Olen üsna vapustatud – tulistamine, atentaadikatse ei ole midagi sellist, mida sa arvad, et oma karjääri jooksul pildistad,“ rääkis Mills.

Detailid sekundi murdosa jooksul

Associated Pressi Washingtoni fotograafile Evan Vuccile on poliitikute pildistamine üsna igapäevane töö. Ta on pühendunud ajakirjanik, kes teeb harukordselt häid fotosid.

Vucci sai 2021. aastal Pulitzeri preemia uudisfoto kategoorias, kui oli George Floydi surma järgseid rahutusi kajastanud. Ta ei vali pildistades pooli ning teeb oma tööd alati tasakaalustatult ja kirglikult.

13. juuli kampaaniaüritus jääb kahjuks paljudele meelde kui poliitilise äärmusluse ohtlikkuse, vastandumise mõttetuks vägivallaks eskaleerumise sümbol. Üks vaade sellele sündmusele on läbi Evan Vucci kaamera: pildijada on nii vahetu ja detailirohke, et ununeb, et see kõik on pildistatud ju lühikese aja jooksul.

Valimisüritused on Ameerikas nagu show’d, kust ei puudu riiklikud sümbolid, läbimõeldud suurejooneline saabumine. Sündmus on teatraalne, vaated kalkuleeritud: ega fotograafegi paigutata kunagi juhuslikult.
Käežestid on poliitikutel hoolega läbi mõeldud ja harjutatud. Rusikas käsi on üks Trumpi põhiliigutusi, mis sümboliseerib tema jõulist stiili. Just tõstetud rusikaga kaadrist saab üks meie aja märgilisemaid fotosid.

Ameeriklased armastavad vaatemängu: lippe olgu taamal pigem rohkem kui vähem, kuldsed kotkad päikse käes helkimas.
Kampaaniaürituselt ei tohi puududa ka kirglik publik, kes oma lemmikule veendunult kaasa elab.

Nurgad, mida Vucci ka enne tulistamisepisoodi otsis, on kõnekad, eks nimme ole kaadrisse seatud ka illegaalse immigratsiooniga ähvardav graafik. Koos esiplaanil näpuga osutava Trumpiga moodustab see omaette kõneka loo: vaat, mis juhtub, kui te mind ei toeta.

Aga siis toimub pööre ja kõlavad lasud muudavad muidu üsna sätitud stseenidega rahvaüritust tundmatuseni. Korraga on kõnepuldis käe tõstnud Trump kadunud ja tema juurde viskub igast suunast mõni turvamees.

Korraga on Trump puldist kadunud, turvamehed hoiavad teda maadligi.

Välgukiirusel haaravad turvatöötajad relvad.
Turvamehed Trumpi kohal

Kõrvalpilk ümbritsevale
Juba on kohal ka ähvardava välimusega märulipolitsei. Küllap see on hetk, kui enamik publikut hakkab vaikselt mõistma, et just siin, nende ees, on juhtunud midagi kohutavalt.

Kõigepealt turvatakse peamist sihtmärki.
Käed kabuuril, hoitakse Trumpi peidus. Ka üks perfektne kaader tsentraalse märulipolitseiniku, turvatava presidendikandidaadi ja segaduses rahvahulgaga.
Tundub, et see on hetk, kui turvamehed on tuvastanud, et Trump on elus ja sai ainult riivata, ning nad hakkavad tõusma.
Jalast tulnud king. Fotograaf tabas ka selle väikese pisiasja, et sündmuste keerises tuli Trumpil vasakust jalast king ära.
„Vihane, ta paistis nii vihane,“ kirjeldab üks fotograaf hetke, kui Trump tõrjus turvameeste kaitsvaid käsi.
On näha, kuidas turvatöötajad kaitsevad Trumpi, nende peopesad kaarduvad Trumpi pea kohal.
Ning hakkabki moodustuma üks selle sündmuse ikoonilisemaid kaadreid, Trump on ennast lahti rebinud.
Suuremasse kaadrisse mahub USA lipp tervelt. Siin on peale kuldlõike näha püramiidjat kompositsiooni ning tõstetud käsi ja lehviv lipp toovad paratamatult silme ette veel ühe klassikalise kujundi: Eugène Delacroix’ maali „Vabadus viib rahva barrikaadidele“. Kas pole sarnased?
Siis tõmbab Trump käe alla ning laseb turvatiimil oma tööd teha.

Vigastuse ulatus saab nüüd ka pildistatud.
Trump eskorditakse lavalt ära, turvatöötajad tõstavad taas käed, et kaitsta tema pead.

Nüüd on aega vaadata ka veidi laiemalt, mis ümberringi toimub. Inimesed on varjunud ka lavakonstruktsioonide taha, need, kes on lähemal, põlvitavad piirdeaia taga. Veidral kombel näib enamik inimesi rahulikult istuvat, ent arvestades sündmuse kiirust – ja kaugust osa vaatajatest – võtab teadmine, et nende silme all on lahti rullunud tragöödia, veidi aega, et kohale jõuda.

Info jagamine ei katke: kui plats on puhtaks tehtud, vahendab pressitelgis ekraan ikka veel sündmusest otsepilti.
Vaade mahajäetud staadionile

Pärast traagilist sündmust fotograaf erakorralist puhkust ei võta. Kaks päeva hiljem, 15. juulil pildistab ta endist presidenti uuesti, seekord on Trumpi kõrv sidemes.

Valimiskampaania 2024 jätkub.