Koolera kuulub eriti ohtlike nakkushaiguste hulka. Sümptomid on kõhulahtisus ja oksendamine

Täna teatas terviseamet, et Eestis kahtlustatakse üle 31 aasta taas koolerasse nakatumist.

Terviseameti kodulehe järgi kuulub koolera eriti ohtlike nakkushaiguste hulka. Koolera peamised levialad asuvad Aafrikas, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ja Lõuna-Aasias. Haiguse epideemiline levik on otseselt seotud koolera tekitajatega saastunud joogivee ja toiduainete tarbimise ning halbades hügieenitingimustes viibimisega, samuti on koolerapuhangud väga sageli seotud sõja või loodusõnnetustega.

Koolera levib kõige sagedamini saastunud joogivee ja toidu tarbimisel. Sageli esinevad rühmaviisilised haigusjuhud, mis on seotud halvasti küpsetatud mereandide tarbimisega. Nakatuda võib ka saastunud käte või esemete kaudu ning kärbeste vahendusel.

Ameti kodulehel on kirjeldatud, et koolera algab kõhulahtisusega, samuti hakkab haige oksendama, kusjuures sageli eelnevat iiveldust ei esine. Oksendamine taandub sageli 18 tunni pärast, kuid kõhulahtisus võib kesta pikemat aega. Kõhulahtisuse ja oksendamise tulemusena kaotab patsient palju vedelikku ning tekib dehüdratsioon. Tugeva vedelikukao tulemusena võib kehatemperatuur ja vererõhk langeda, tekivad krambid. Vedeliku puudusel kudede ja uriini maht väheneb, nahk kootub ning limakestad muutuvad kuivaks.

Veri muutub viskoossemaks, mille tõttu südame koormus suureneb. Seetõttu tekivad ka mikrotsirkulatsiooni häired, mis viivad kudede hapnikuvaeguse ja sellest tuleneva metaboolse atsidoosi kujunemisele. Lisanduvad ka elektrolüütide kaost tingitud sümptomid, eelkõige hüpokaleemia tunnused. Seisundi süvenedes kujuneb välja hüpovoleemiline šokk.

Levik algas Indias

2010. aastal kirjutas Forte, et 19. sajandil hakkas koolera levima Indiast Gangese voolualalt. Peagi vaevles suur osa Indiast haiguse küüsis ning ei läinud kaua, kui see jõudis kaubavahetuse tulemusena ka Venemaale. Et juba varsti oli üks haigusekolle Peterburis, pidi haigus tahes-tahtmata jõudma ka meie aladele. 1830ndate alguses, mil maailmas möllas juba teine koolerapandeemia, suri Eestis koolerasse üle 700 inimese, 1840ndatel veel üle 2200, 1850. aastatel pisut alla 700 inimese. Haigus naasis sajandi lõpul, mil jäi haigeks ligi viissada inimest, kellest kolmandik suri.

Juba 1840ndatel hakati koolera vastu võitlema: kaeve ja tänavaid desinfitseeriti kloorlubjaga, samuti avati laatsarette. Ilmselt ei ole siinsed olud siiski sobivad kooleramikroobide ringluse püsimiseks, sest hoolimata 19. sajandi algelistest tõrjemeetoditest hääbus epideemia siinmail kiiresti.

1970ndatel, mil haigus hakkas levima Nõukogude Liidu lõunaosas, ei avastatud Eestis ühtegi nakkusohtlikest piirkondadest saabunud inimest, kes oleks haigestunud. Küll aga on pärast taasiseseisvumist ilmnenud mõned haigusjuhud. Viimati diagnoositi Eestis koolera 1993. aastal, toona tõid kaks haigestunut haiguse Eestisse Türgist.