Sotside seljavõiduga lõppenud võimuläbirääkimised tõid ühiskonda murrangulise tähendusega muudatused: eraisiku tulumaks tõuseb neli protsenti, käibemaks kaks, ettevõtetele kehtestatakse kaheprotsendiline tulumaks. „Sellise kaaluga muutuste tegemine ilma vähimagi ühiskondliku debatita ei ole riigimehelik samm. Lausa vastupidi – nii tõsiseid otsuseid ei tohi teha viisil, et kolm meest tulevad kuskile tuppa kokku ja teevad omavahel diili,“ tõdes Perling. „Riigi kulude kasvu peatamise asemel pööratakse nüüd hoopis Eesti maksusüsteem pea peale. Selleks ei ole Reformierakond valijatelt mandaati saanud,“ rõhutas ta.

Kristen Michali sotside valitsust juhib koormiste tõstmise ja riigi rolli suurendamise agenda. See tähendab, et praegused maksutõusud ei pruugi jääda selle koalitsiooni viimasteks. „Nüüd on nö krõks ära käinud, tabud on murtud. Praegused maksutõusud avavad ukse ka järgmistele, puudujäägi katmiseks on sotside valitsusel nüüd reaalselt laual astmelise tulumaksu kehtestamine eraisikutele, erinevate varamaksude kehtestamine, ettevõtete tulumaksu iga-aastane kergitamine,“ hoiatas Perling.

Praeguse valitsusliidu võimetust riiki juhtida kinnitab asjaolu, et plaanitavad uued koormised takistavad otseselt Eesti majanduslangusest välja tulemist, see omakorda võtab lootuse Eesti majapidamiste jõukuse kasvuks lähiajal. „Ega ettevõtete tulumaksu summa ega käibemaksu tõusust tulenev sisendhindade tõus ei jää ju ainult ettevõtja kanda – see liigub edasi hindadesse ning lõpuks maksab selle kinni tarbija. Eraisiku tulumaksu kergitamine toob surve palkade tõusuks, seegi liigub toodete ja teenuste lõpphinda – inflatsioon tõuseb,“ selgitas Perling.

Valdav osa Eesti eelarvekuludest on moel või teisel indekseeritud, paljud neist seotud tarbijahinnaindeksi tõusuga. See tähendab, et inflatsioon kergitab automaatselt ka suurt osa kuludest, näiteks kõrgemate riigiametnike palku ja pensioneid. „Olukorras, kus inflatsioon on niigi kõrge, peaks valitsus seda pidurdama. Michali sotside valitsus käitub aga risti vastupidi – palgasurve tõuseb, riigi kulud kasvavad, majanduse tootlikkus ja lisandväärtus aga mitte,“ tõi Perling esile.

Uue vasakvalitsuse esimesed sammud on eriti küünilised, kuna need on ette võetud ilma piisava teadmiseta, kas ja kui palju Eesti riigieelarves üldse raha puudu on, sisuliselt pimedas toas ja käsikaudu. „Praegune riigirahanduslik kaos väljendub muuhulgas asjaolus, et tegevuspõhise eelarve eelarve kõrval pole laual kulupõhist eelarvet. See teeb võimalikuks absurdse olukorra, kus riigieelarvest „leitakse“ kasutuseta seisvad miljoneid,“ selgitas Perling.

Valitsusliidu tegevuse eest vastutavad samavõrra ka praegused opositsioonierakonnad. „Isamaa juht Urmas Reinsalu üritab ennast praeguse valitsuse sammudest kõigiti distantseerida. Samas oli ta veel hiljuti ise valitsuse liige, seega kaasvastutav keskvõimu kuluralli algatamise ja praeguse võlgu elamise eest,“ märkis Perling. Sama võib öelda ka Keskerakonna kohta – toonase keskerakondlase, nüüdse isamaalase Jüri Ratase valitsemise ajal sai üle jõu elamine hoo sisse. Seega mõjub mõlema erakonna jutt kärbetest ja riigirahanduse korda tegemisest Perlingu äärmiselt ebaveenvalt.

„Kui valitsus ei võta Parempoolsete nõu kuulda ega vähenda otsustavalt automaatselt kasvavate kulude osakaalu riigieelarves, siis käriseb riigi tulude ja kulude vahe üha suuremaks, surve maksude tõstmiseks ja sisuliselt kiirlaenudega Eesti eelarveaukude lappimiseks muudkui kasvab,“ prognoosis Perling.

Parempoolsete kava järgi talitades oleks veel praegugi võimalik maksutõusudest loobuda, riigiaparaadi kärpimise ja tõhustamise, indekseeritud kulude osakaalu vähendamise teel astuda hoopis kasvukümnendisse. „Kõik on kinni valitsuse võimekuses. Maksude tõstmine on lihtne. Kasvu soosiva majanduskeskkonna loomine, igas ühiskonnaelu tahus laiutava riigi koomale tõmbamine aga raske, tõelist võimekust nõudev ülesanne,“ nentis Perling.

Praegune riigivalitsemise viis – kulud on tuludest pidevalt palju suuremad – viib Perlingu sõnul vältimatult Eesti inimeste vaesumiseni, ühiskondliku paigaltammumise, majanduse kiratsemise perioodi, mis võib kesta terve kümnendi. „Viimaste päevade otsused on lihtsalt niivõrd murrangulised, et nendest sündiva kahju heastamine, Eesti arengu taastamine võtab tublisti aega ka siis, kui rahvas järgmistel Riigikogu valimistel vasakvalitsuse maha hääletab,“ tõdes ta.