Suurem osa liikmesriikidest on seda palvet aga ignoreerinud, esitades ainult ühe ja meessoost kandidaadi. Briti leht Guardian koostas analüüsi, mille järgi on praegu kandidaadiks esitatud 14 meest ja viis naist. Viiest riigist, kes pole 30. augustil saabuva tähtaja eel kandidaati esitanud, toetub naiskandidaadile tõenäoliselt vaid Bulgaaria. Guardian märgib, et halvimal juhul on uues komisjonis naiste veerand või vähem ehk 22% kuni 26%, kaasa arvatud von der Leyen ise. Seejuures on ametisolevatest volinikest uuesti nomineeritud vaid üks ehk Horvaatia kodanikust rahvastikuvolinik Dubravka Šuica.

Olukorda kritiseeris teiste seas europarlamendi soolise võrdõiguslikkuse komisjoni hispaanlasest juht Lina Gálvez, kes kutsus von der Leyenit üles liikmesriikidele suuremat survet avaldama. „Me ei saavuta kunagi midagi, kui me piire ei nihuta ja survet ei avalda,“ ütles Gálvez. 2020. aastal koostatud EL-i soolise võrdõiguslikkuse strateegias öeldakse, et 2024. aasta lõpuks peaks komisjoni juhtimise igal tasandil olema saavutatud 50/50 tasakaal.

Samal ajal osutavad liikmesriigid, et EL-i reeglid ei kohusta neid kandidaatide sugu arvestama ning siseriiklikke jõujooni arvestades on sobiva kompromissi leidmine niigi keeruline. „Lugupidamisega ja lähtuvalt aluslepingutest oleme otsustanud esitada ühe isiku nime,“ ütles juunis Iiri peaminister Simon Harris, kes esitas volinikuks oma rahandusministri Michael McGrathi.

Samal ajal märgivad eksperdid, et kuna von der Leyenil on võimalus otsustada, millistele kandidaadile olulisemad portfellid määratakse, annab see vähestele naiskandidaatidele eelise. Ühtlasi on europarlamendil võimalik protsessi mõjutada ning osa kandidaate maha hääletada.