Balti filmipäevad Tartus: Tõsielulised mängud

Balti filmipäevad on elav ja vajalik traditsioon mitte ainult selleks, et tabada ühisjooni ja tunda end ühtsena röövelliku idanaabri külje all, vaid rohkem ikka selleks, et üksteiselt õppida.

„Mingit Baltit ei ole!“, hüüatas kirjandusteadlane Veiko Õunpuu „Sügisballis“ (2007) Balti riikide kirjandusfestivalil. Balti filmipäevadega püütakse juba kaheksandat aastat tõestada, et midagi siiski on. Rahvusvaheliselt on Balti riikide filmiinstitutsioonid juba aastaid esinenud olulistel filmiturgudel ühiste ettevõtmiste ja väljapanekutega, et tuua esile regiooni omapära ning väljuda suuremate Ida-Euroopa filmimaade varjust. Seekord Tartus toimuvatel Balti filmipäevadel on kõrvuti kaks edulugu: 2023 „Sundance’il“ rahvusvaheliste dokfilmide kategoorias Anna Hintsile parima režissööri auhinna võitnud „Savvusanna sõsarad“ (2023) ja samas Marija Kavtaradzėle mängufilmide hulgas sama preemia toonud „Aeglaselt“1. Doki ja mängufilmi erinevus ning üksteist toetav vastandus jookseb ühendava niidina läbi tänavusegi kava, kus igat riiki esindab kaks täispikka filmi, lisaks erikava lühifilmidest. On ka erandeid, sest Eesti poolelt on teiseks täispikaks lühidokkide kogumik „Metsik lõuna“ (2024) ja Läti on ühe filmina valinud kavasse värske saagi asemel nende komöödiaklassika „Jaaniöö värvi limusiin“2. Mõlemal valikul on oma arusaadav põhjus: „Metsik lõuna“ valmis Tartu 2024 kultuuripealinna aasta alguseks ja Balti filmipäevad toimuvad esimest korda ainult Tartus, „Jaaniöö värvi limusiin“ viib aga vaataja juunikuu valgetesse õhtutesse Läti põhjapiiri ääres Vidzemes. Eesti on parajalt lähedal, et plaanida sõitu Munamäele, mis oli juba toona üks Baltimaade turismisihtkohti, ja väidetavalt lisas film Munamäele populaarsust. „Jaaniöö värvi limusiinil“ on õnnestunud tabada heade komöödiafilmide olemuslikku fenomeni, võib otsida paralleele meie komöödiaklassikaga „Siin me oleme“3 ning ei saa välistada, et see oli lätlastele ka eeskujuks. Mõlemad näitavad linnastunud, asjakultusele orienteerunud põlvkonna ja traditsioone austava maaelanikkonna vastasseisu, kuid kui Nõmmik keskendub keskkonnale ja kohandumisele, siis Streičs hoiab tähelepanu keskmes suhtumist varasse. Vanatädi Mirtale saabuvad jaanilaupäevaks külla sugulased, keda huvitab vaid see, kellele pärandab vanatädi oma Žiguli. Rõhuasetus pole aktuaalsust kaotanud ning mõistetav ka neile, kes on sündinud pärast laulvat revolutsiooni. „Jaaniöö värvi limusiini“ väärtus ei seisne aga ainult Nõukogude ühiskonna värvikas kirjeldamises, vaid žanrifilmi nakatavas stiilipuhtuses. Vallandub kontrollimatu tegevus ja filmimaailm hakkab tööle oma reeglite järgi, vaatajat üha üllatades. Tekib ühekorraga võõristus- ja samastumisefekt – kõik oleks justkui tuttav ja reeglipärane alates olustikust kuni mõningate sõnadeni („maja“, „kirves“, „vest“), samas aga on vinti peale keeratud ja üks sündmus järgneb teisele sellises tempos, et järg kipub kaduma. Filmi energia ja intensiivsus erineb tuntavalt meile harjumuspärasest ja film sarnaneb isegi unenäole, justkui oleks „Siin me oleme“ antud lavastada Emir Kusturicale. Siin puudub tahtlik tolategemine, filmi tegelaskujud on värvikad, tragikoomilised, aga sealjuures ka üpris elulised, mis annab võimaluse toimuvaga paremini suhestuda. Grotesk pole sisse kirjutatud tegelastesse, vaid tuleb välja olukorras, kuhu nad satuvad. Sealjuures on peaaegu igal karakteril ka oma sisemine arenguliin. „Jaaniöö värvi limusiin“ ongi võib-olla oodanud oma aega, et Eesti vaatajani jõuda, loodetavasti aitavad Balti filmipäevad võita Läti kultuskomöödiale uusi austajaid. Nagu on kusagil kirjutanud George Sand, pole pearoad muud kui õnnestunud katsetused.

Teine Läti film on mitu kraadi tõsisem kraam, Nora Ikstena samanimelise romaani järgi valminud „Emapiim“4. Siin räägitakse samuti Nõukogude ajast, kuid mitte huumori, vaid katsumuste kaudu. „Emapiim“ on justkui kindla peale minek – sai ju romaangi 2016. aastal Dzintars Sodumsi auhinna – ja käsitleb teemasid, millest seni vaikitud. Film läbib neli kümnendit, stalinistlikest repressioonidest kuni vabaduse taastanud Lätini, ning räägib naiseks olemise raskustest autoritaarses ja ka postsovetlikus ühiskonnas. Lukku mahuvad ka alkoholism, eskapism, naise õigus oma kehale, isiklikele valikutele, hermafrodiitlus, isegi sooväline armastus. Samas tuleb nentida, et ka eesti keeles ilmunud romaan5 võimaldab kõike seda hoopis üksikasjalikumalt ja üldse asjalikumalt läbi kirjutada, arendada süžeeliine ja teha usutavamaks karaktereid. Ekraniseeringus paistab palju olevat kaduma läinud. Filmina jääb „Emapiim“ sentimentaalseks ja kuivaks draamaks, kuhu on lükitud liialt palju teemasid. Selline lõks ähvardab ekraniseeringuid ikka ja on tuttav ka Eesti filmist. Võimalus ekraniseerida menuromaani võib näida meelitava väljakutsena, millel pealegi on ühiskondlik-kultuuripoliitiline tellimus, kuid ehk on algupärase stsenaariumi põhjal valminud filmide õnnestumisprotsent veidi kõrgem?

Seda väidet kinnitab leedulaste „Aeglaselt“. See on Marija Kavtaradzė teine täispikk mängufilm, rahvusvahelist tunnustust sai ka debüüt „Suve ellujääjad“6 ja pole liialdus öelda, režissööri tegemisi tasub jälgida. „Aeglaselt“ on lugu kolmekümnendates inimestest, kes jõudnud oma elus pöördepunkti – ühelt poolt tekib soov püsivama suhte järele, samas oleks nagu lõplike otsustega veel aega. Koreograaf Elena (Greta Grinevičiūtė) kohtub kurtidele noortele tundi andes tõlk Dovydasega (Kęstutis Cicėnas), juhuslikust kokkusaamisest tekib huvi ja kiindumus teise samasuguse üksildase hinge vastu, kuid kuna elu on tulvil ootamatusi, ja kõik ei kulge nii ladusalt. „Aeglaselt“ on tavapäratu armastusfilm, kus jäetakse kõrvale seksuaalsus, õigemini minnakse edasi seksuaalsuse üleekspluateerimisest ja vaadeldakse suhet läbi aseksuaalsuse. Siin küsitakse, kuivõrd on võimalik suhet hoida ka siis, kui seks ei toimi. Kui seksuaalsust võtta normina, mis määrab inimese positsiooni ühiskonnas, ent mis saab siis, kui seksuaalsus kõrvale jätta, ja mis jääb järele, kui seks lõpeb? Vastus on inimestes ja suhtes eneses. Empaatias, mida püüab arendada ka peaaegu et peavoolu jõudnud kväärliikumine. Moodsat kvääritemaatikat „Aeglaselt“ ei puuduta, samahästi oleks film võinud olla tehtud ka 20 või isegi 40 või 60 aastat tagasi. Ka filmikeelelt võib paralleele tuua prantsuse uue laine või hilisemast ajast Taani „Dogma“-liikumise filmidest, mis taotlesid samuti naturaalsust nii filmilikes väljendusvahendites (kaamera, montaaž) kui ka näitlejatöödes. Tõsi, me ei saa teada palju aseksuaalse Dovydase minevikust, kuid stsenaarium on kirjutatud nii, et sellest probleemi ei teki. Selles saladuses on sõlmed, mida me kangelased püüavad lahti harutada ja me oleme nendega samas paadis. „Aeglaselt“ omab vaieldamatult ka kino­levipotentsiaali vahelduseks siirupistele prantsuse melodraamadele.

Tugev on ka Kaunase Žalgirise korvpallimeeskonnast rääkiv täispikk dokumentaal „Pilet“7. Esmapilgul traditsioonilise igava „rääkivad pead + arhiivikaadrid“ lahendusega film kasvab tasapisi haaravaks looks Leedu rahvusliku spordi uhkusest, millel oli kannustav roll ka sealsele vabadusliikumisele. Sümboolse pealkirjaga „Pilet“ võtab kokku Žalgirise eduloo aastatel 1979–1989, boonuseks ja epiloogiks pronksmedal 1992. aasta Barcelona olümpial. Lavastaja Vytautas Dambrauskas ja monteerija Dalius Kalinauskas on teinud kümne aasta pikkuse Žalgirise loo tihedaks ja haaravaks vaatemänguks, milles on nii ajalookroonikat kui ka kõnekaid üksikasju. Raske öelda, kas dokumentaalmaterjali põhjal on lihtsam lavastada mängufilm, nagu tegi Ove Musting („Kalev“, 2022) või muuta filmitegija kätte sattunud arhiiv iseseisvaks looks. Mõlemad filmid valmisid enam-vähem samal ajal, aga huvitav, et need eiravad teineteist – „Piletis“ pole sõnagi Kalevi kohta, kellega tihti mängida tuli, ja ega Mustingu filmis Kaunase Žalgirisestki palju räägita, ehkki Žalgirise järjestikused võidud 1986. ja 1987. aasta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel sillutasid teed Kalevi meistritiitlile 1989. aastal. „Piletis“ vilksatab vastasmängijana AKSK koondises läbi ka Heino Endeni nimi ja sõna saab kohtunik Valdu Suurkask, kes aitas Moskvas olulist superfinaali tasakaalustada. Muidugi on filmi peaosalised Žalgirise legendid eesotsas Arvydas Sabonisega, filmitegijate valduses olnud video­materjal teleülekannetest koduvideoteni loob Žalgirisest ja selle meeskonna olulisusest Leedu spordis ammendava ülevaate, saavutades isegi seda, mida „Kalev“ ei suutnud – „Pilet“ pani kaasa elama ja kaasa tundma. Oluliste kohtumiste keerdkäigud antakse edasi peaaegu minutilise täpsusega ning ka nüüd, peaaegu 40 aastat hiljem haarab vaataja toolileenist, hoides pöialt leedulastele. Sellise dokfilmi loomine on meistriklass omaette.

Eraldi seansina näidatakse Balti filmipäevadel lühifilmide kava „Muutuses kaduma läinud“, mis toob välja Anna Hintsi uue lühifilmi „Sannapäiv“ (2024). Tushkar Prakashiga kahasse lavastatud „Sannapäiva“ võib võtta mõttelise järjena „Savvusanna sõsaratele“, kuid nüüd on tegemist juba mängufilmiga, keskmes on mehed ja meestevaheline sõprus. 12minutine lühifilm võimaldab igaühel endal taustaloo juurde mõelda. Filmi või kunsti ülesanne ongi võtta reaalsusest mingid osised, anda neile uus vorm ja paisata tegelikkusse tagasi. „Sannapäiva“ mehed ei räägi, nende lugu avaneb teisiti – olekus, tegevuses, mille edasiandmiseks on filmikunsti vahendid väga sobivad. Siin on mängufilmi pandud üks võimalikest „savvusanna“-lugudest, pihtimustest. „Sannapäiv“ isegi on omamoodi pihtimus – ühest suhtest või siis pigem lähedusest, mida mõistavad vaid selle osalised. Hints ja Prakash näitavad, kuidas panna täispika filmi aines 12 minutisse nii, et see mõjub sama sisutihedalt. Rasmus Kaljujärv ja Agur Seim moodustavad teineteist toetava tandemi, jutustades meeste lugu pelgalt oma olekuga.

Balti filmipäevad on elav ja vajalik traditsioon mitte ainult selleks, et tabada ühisjooni ja tunda end ühtsena röövelliku idanaabri külje all, vaid rohkem ikka selleks, et üksteiselt õppida. Ehk aitavad Balti filmipäevad kaasa ka sellele, et Läti ja Leedu uut filmikunsti jõuab kinolevisse ning televisioonigi.

Allikas: Sirp