President Karis: kui rahva peal testitakse kogu aeg uusi makse, siis rahvas väsib ära

President Alar Karis ütles intervjuus TV3 saatele „Laser“, et valitsus peab oma otsuseid kodanikele selgitama, vastasel juhul seisame silmitsi ohtliku tendentsiga, kus rahvas ei pea enam valitsust omaks ega saa selle tegevusest aru.

Avaldame alljärgnevalt katke intervjuust.

Kas need inimesed, kes ostsid riigi võlakirju, võiks saada eraldi aumärgi selle eest, et nad on seisnud Eesti julgeoleku eest?

Eesti riiki saab toetada väga erineval moel. Kui me hakkame iga kodanikku, kes on riigitruu või soovib riigile head, tunnustama, jäämegi ordeneid jagama. Riigi võlakirjadega on niimoodi. Inimene ise peab otsustama, mis tema finantsvõimalused on ja finantsnõu saama. Siin pole ühtset reeglit ei ole.

Täna me teame inimeste rahalist ressurssi. Miljardeid seisab lihtsalt pangas. Tore oleks, kui seeläbi antakse ka riigile tugev toetus.

Ilmselt olete kuulnud, et inimesed olid väheke pettunud sellest sõnavõtus, kus öeldi, et julgeolekumaksu, kui see tuleb, siis seda ei kulutatagi üldse julgeoleku tagamiseks ega siis laskemoona ostmiseks?

Julgeolek on lai mõiste ja ei saa mõelda, et julgeolek on ainult see, kus kõik need protsendid lähevad laskemoona peale. See ei ole ka vist päris õige lähenemine. Selgus maksude osas ja ja nende selgitamine on äärmiselt oluline.

Ma pean seda vajalikuks ja see peaks ka toimuma niimoodi, et valitsus, kui ta on milleski kokku leppinud, siis ollakse selles ühtne, et jah, me kehtestame need maksud ja mis on nende eesmärk. Kellele need maksud ikka nii väga meeldivad, aga sa selgitad selle ära.

Aga mitte nii, et üks hetk kuulutad maksu välja ja siis tuleb järgmine poliitiline jõud, et neil tuli veel üks hea mõte, et kehtestaks veel ühe maksu. Või kaks. Või teeks selle maksu hoopis teistmoodi.

Lepiks enne kokku, et valitsus oleks ühtne ja ta räägiks maksudest üheselt. Siis saab rahvas ka paremini aru. Aga kui tulevad kogu aeg uued ideed ja neid testitakse rahva peal, siis tegelikult rahvas väsib ära. Ma olen olnud ka suure asutuse juht, kus on 5000 töötajat, 20 000 tudengit. Ma tean seda kiusatust, et teeks ruttu ära.

Demokraatia ei ole ka see, et kui kõiki oma mõtteid lihtsalt testid. Tuleb mingi plaan paika panna, mis on üldises kontekstis ja siis sellega välja tulla ja püüda siis teda kaitsta. Ja kui seal on vaja midagi muuta, siis tuleb muuta tervikpaketti, aga mitte niimoodi üksikuid osi. Ma arvan, see tekitab pigem segadust.

Ütlesite ka oma 20. augusti taasiseseisvumispäeva kõnes, et see on ohtlik olukord, kui meil tegutseb valitsus, kes kurnab rahvast?

See areng on ohtlik. See on ohtlik sellepärast, et kui rahval tekib tunnetus, et valitsus ei ole enam nagu oma. Või temast ei saada aru. See on ohtlik tendents. See oligi vaja sellepärast välja öelda, et me ei jõuaks sinnani, sest selle üksikud elemendid juba on tunda.

Ma ju suhtlen rahvaga ja arvamusi on äärest ääreni. Siin saab valitsus palju ära teha. Lihtsalt läbi selle, et ta selgitab oma plaane. Ja kui on näha, et need plaanid ei tööta, siis ei ole need plaanid.

Mida ütlete inimestele, kes tunnevad ennast sügavalt pettununa, sest esiteks valitsuse juhtiv erakond lubas, et suunatakse rohkem ressursse julgeolekusse, siis me kuuleme tagantjärgi, et tegelikult neid kulusid hoopiski kärbiti ja midagi on kogu aeg puudu, tõstetakse makse ja see kõik kokku moodustab sellise paketi, et sellist Eestit me küll ei tahtnud?

Eks riigi arengus on paremaid aegu ja ja halvemaid aegu. Maailma olukord ei ole täna soosiv ka läbi selle, millist riiki me näeme. Näeme seda palju mustemates värvides, kui me seda tahaksime. Mis aga julgeoleku rahastamist puudutab, siis praegu ma saan aru, et sellest 1,6 miljardist on plaan 800 miljonit leida. Seegi on juba hea algus, sest me peame sinna ressurssi panema. Me peame olema valmis!

Kui keegi soovib meile kurja ja kui me oleme valmis, siis neid kurjategijaid siia ka ilmselt ei tule. Väga huvitav intervjuu oli just hiljuti nüüd lehes Poola endise kaitseväe juhatajaga. Seal öeldi, et poliitikud alustavad sõda ja kindralid lõpetavad. Aga me ei taha vist nii, nii et parem kuulaks juba üsna alguses kindraleid.

Mõnes mõttes on see diskussioon selle üle, et meil on vaja julgeolekusse panustada, läinud üle diskussiooniks selle üle, et meil on raha nii palju puudu. Ma ei tea, kas see on hea või halb?

Eks rahaga on ikka nii, et puudu on teda ju alati ja alati tahaks ju rohkem. Raha puhul ongi see tähtis, et kui seatakse prioriteedid, mis on antud ajahetkel oluline ja me ütleme selle välja. Täna on julgeolek tähtis.

Me peaksime panustama sinna 2, 3 ja 4 aastat. Võib olla meil on tähtis see, et õpetajaharidus areneks. Meil on vaja õpetajale panustada. Kõigile korraga ei saa, aga see ei tähenda seda, et kõik teised valdkonnad on kuidagi nüüd tahaplaanile jäänud. Ühel ajahetkel on mõistlik panustada sinna rohkem ressursse ja kui midagi muutub, siis on võimalik ka raha ümber paigutada.

Kas meie julgeoleku seisukord on kuidagi muutunud, et vahepeal me kuuleme väga ärevaid teateid, kus kõik peaksid justkui sokid sirgu tõmbama ja minema Kaitseliitu, siis see rahuneb maha, jääb mulje, nagu on läinud rahulikumaks?

Kaitseliitu tuleks ikka minna, sõltumata sellest, kui sirgelt need sokid on. Aga ma arvan, me oleme väga mõjutatavad sellest tänapäeval, mis me loeme. Mitte ainult arvamuslood ajakirjanduses, vaid ka sotsiaalmeedia.

Seetõttu mina olengi püüdnud väljendada niimoodi, et kriitilist mõtlemist on rohkem vaja juba koolist alates. Ja mitte ainult koolist, vaid et me kõik suudaks aru saada, kus on tõde ja mis on vale. Et vähemalt see info baseeruks teadmisel, mingitel faktidel, teadusel. Siis on kogu paletist võimalik tervemõistuslik jutt välja noppida.

Inimesed vaesuvad. Kui ma räägin politseiga, siis nad ütlevad, et varguste arv on suurenenud. Kui ma räägin poodidega, siis tegelikult sama - inimesed varastavad, sahkerdavad kaupasid fooliumis välja. Tegelikult me ju ei taha jõuda tagasi 90ndatesse, kus kuritegevus oli nii suur, et tapeti 700 inimest aastas?

Ei, muidugi ei taha! See on võib olla kahe otsaga statistika, sest tänapäeval saame vargad tänu kaameratega lihtsamini ja kiiremini kätte.

Kuid tõesti. Kihistatus on. On neid inimesi, kes elavad väga hästi ja kuskil on inimesed, kes elavad siiski väga halvasti ja otsivadki väljapääsu, sest süüa on vaja, aga tööd ei ole või tööle ei taha minna. Siis minnakse kauplustesse näppama.

Me peame ühiskonnas tegelema sellega, et meil oleks neid, kes tunnevad end mahajäetuna võimalikult vähe, sest see on julgeolekuoht. Kui nende inimeste arv suureneb, kes tunnevad, et see pole nende riik, siis kas nad pigem võtavad püssi, et seda riiki kaitsta või astuvad selle riigi vastu. Tuleb tegeleda kõikidega ja tuleb aru saada, miks need inimesed on siin. Või miks nad tunnevad, et nad on maha jäetud?

Ja lõpetuseks, mida soovite Eesti rahvale, kes võib-olla vahepeal tunneb, et ei tea, kas see sügis on nagu kõige parem sügis, mis meil siin viimastel aastatel on alanud?

Sügisega on küll sel aastal niimoodi, et kui lugeda ilmateadet, siis suvi jätkub veel septembris. Nii et tundkem rõõmu, mitte ainult sellest suvest ja päikesest, vaid üldse, et meil on oma riik ja ega meie riigil nüüd nii halvasti ka ei lähe.