Kitsast Philadelphi koridorist sai Gaza relvarahu viimane ettekääne ja takistus

Iisraeli peaministri Binyamin Netanyahu sõnul on Iisraeli vägede kohalolek ülioluline. Tema kindralid aga sellega ei nõustu.

Gaza sektori ja Egiptuse piiril kulgev kitsas koridor kannab Iisraeli taktikalistel kaartidel koodnime Philadelphi. See killustikku täis tühermaa on ainult 14 kilomeetrit pikk ja umbes ühe kilomeetri laiune. Ometigi on sellest saanud üks peamisi takistusi Gaza sõja lõpetada võiva relvarahu sõlmimisel.

Iisraeli peaminister Binyamin Netanyahu väitel on koridor peamine salakaubaveotee, mille kaudu Iraan tarnis Hamasile relvi, mis võimaldasid rühmitusel eelmise aasta 7. oktoobril korraldada Iisraeli vastu laastavad rünnakud. Ta rõhutab, et Iisraelile on ülioluline säilitada seal sõjaväeline kohalolek. Ta väidab, et kui Iisraeli kaitsejõud (IDF) Philadelphist lahkuksid, õnnestuks Hamasil hankida vahendeid, et korraldada veel üks 7. oktoobri rünnak.

Kaitseminister hääletas vastu

Iisraeli valitsuskabinet otsustas 29. augustil määramata ajani vägesid koridoris hoida. Selle vastu hääletas ainult kaitseminister Yoav Gallant. Otsus võib lõhkuda igasuguse võimaluse saavutada kokkulepe, mis tagaks endiselt Gazas viibiva 101 Iisraeli pantvangi vabastamise.

Iisraeli julgeolekuasutustega seotud kindralid ja spioonijuhid pole peaministriga nõus. Pealegi on kummastav, et Netanyahu andis territooriumi hõivamiseks käsu alles seitse kuud pärast sõja algust, ehkki see olevat Iisraeli julgeoleku jaoks nii kesksel kohal.

Philadelphi koridor asub 20. sajandi algul paika pandud Briti ja Ottomani impeeriumite piiril.

Philadelphi koridori olulisuse mõistmiseks tuleb heita pilk minevikku ja selle asukohale. See asub 20. sajandi algul paika pandud Briti ja Ottomani impeeriumite piiril. Kuid siis oli see ainult joon kaardil. Philadelphi koridori tekkis esimene füüsiline piiritara Iisraeli ja Egiptuse vahelise rahulepingu tulemusel. Iisrael tagastas 1982. aastal Egiptusele Siinai poolsaare, mille oli 1967. aastal kuuepäevases sõjas vallutanud. Egiptusel aga polnud huvi kontrollida Gaza sektorit, kus kestis aastatel 1945–1967 nende sõjaline okupatsioon. Seega okupeeris Iisrael Gaza, kuni 2005. aastal alustati tagasitõmbumist.

Netanyahu väidab, et toona Philadelphi koridorist lahkumine oli saatuslik viga, mille korraldas tema rivaal, toonane peaminister Ariel Sharon Likudi partei juhtimisel. Tema sõnul „eralduski“ Gaza selle tõttu Iisraelist. Ta eirab mugavalt fakti, et piirialune tunnelivõrk rajati juba 1980. aastatel ja selle kaudu õitses salakaubaäri juba siis, kui koridor oli veel Iisraeli kontrolli all.

Iisraeli julgeolekuametnikud väidavad, et kuigi mõned tunnelid on viimastel aastatel endiselt kasutuses olnud, korraldas Egiptuse armee oma poolel ulatusliku operatsiooni, mille käigus hävitati enamik tunnelitest ja pandi punkt kommertslikule salakaubaveole. IDF-i ohvitseride sõnul pole enamikku avastatud tunneleid aastaid kasutatud.

IDF-i ohvitseride sõnul pole enamikku avastatud tunneleid aastaid kasutatud.

6. septembril eetris olnud haruldases intervjuus ütles Iisraeli sisejulgeolekuagentuuri Shin Bet endine juht Nadav Argaman miskit, mida tema endiselt teenistuses olevad kolleegid endale lubada ei saa. Ta väitis, et Netanyahu hiljutised pressikonverentsid sellel teemal on „linna parim etendus“, ja lisas, et „Gaza sektoris olevate relvade ja Philadelphi koridori vahel pole seost“.

Kuidas said relvad Gazasse?

Kuidas siis õnnestus Hamasil ja teisel Palestiina relvarühmitustel smugeldada relvi ja rakette, mida kasutati 7. oktoobri rünnakuteks?

Iisrael usub, et suurem osa relvi jõudis kohale Rafahi piiripunkti kaudu, mis asub koridori lõunaosas.

Iisrael usub, et suurem osa relvi jõudis kohale Rafahi piiripunkti kaudu, mis asub koridori lõunaosas. Piiripunkti haldavad Egiptuse ametnikud, kes pigistasid silma kinni või said altkäemaksu – tõenäoliselt mõlemat. Tuhanded raketid, mida Hamas ja Islami Džihaad Iisraeli vastu kasutasid, valmistati Gazas asuvates maa-alustes tehastes ning selleks kasutati Iraani oskusteavet ja mitme otstarbega materjale (mida võidakse kasutada näiteks majade ehitamiseks, aga saab kasutada ka pommide ehitamisel – toim), mis osaliselt toodi piirkonda seaduslikult Iisraeli piiripunktide kaudu.

Iisraeli kaitseeksperdid väidavad, et parim viis tulevikus salakaubavedu tõkestada on sundida Egiptust piirikontrolli karmistama. Nad möönavad, et kui Hamas võtaks tunnelid uuesti kasutusele, peaksid Iisraeli väed taas Philadelphisse pöörduma ja need hävitama. Egiptus pole nõus Rafahi piiriületuse uusi korraldusi enne arutama, kui Iisrael on võtnud kohustuse Gazast täielikult lahkuda.

Viimane ettekääne

Iisraeli julgeolekujuhid väidavad ka, et vägede Philadelphis hoidmine on küsitav taktikaline eelis, sest see jätab IDF-i sõdurid ja sõidukid Hamasi rünnakutele haavatavaks ja seab ohtu ülejäänud pantvangide elu (vähemalt kolmandik neist on arvatavasti juba surnud). Netanyahu ei lase end sellistest argumentidest kõigutada. Ta kinnitab, et mõistab Iisraeli rahvusliku julgeoleku huve paremini kui kindralid, kes 7. oktoobril Iisraeli alt vedasid. Ta eitab tungivalt muid huve Iisraeli vägede paigal hoidmiseks. Kuid periood, mil peaminister hakkas Iisraeli vägede Philadelphisse jäämist nõudma, viitab vastupidisele.

27. aprillil lükkas Iisrael tagasi USA administratsiooni ettepaneku sõlmida järkjärguline relvarahu. Teine etapp nägi ette Iisraeli vägede täielikku väljaviimist Gazast. Sõjakabinet kiitis selle ettepaneku heaks enne seda, kui Iisrael vallutas Philadelphi koridori (plaanis seda ja Rafahi ei mainitud – toim). Mitu nädalat hiljem astusid kaks tsentristlikku ministrit Benny Gantz ja Gadi Eisenkot valitsuskabinetist tagasi ning põhjendasid seda mõistmisega, et Netanyahul pole kavatsust relvarahulepinguga nõustuda.

Netanyahu juhindub oma poliitilistest huvidest

Netanyahul on kombeks juhinduda oma poliitilistest huvidest. Tema poliitilise saatuse otsustavad paremäärmuslikud koalitsioonipartnerid, kes polnud algse relvarahuettepanekuga seotud ja kes on lubanud valitsusest lahkuda, kui Iisrael sellega nõustub. IDF polnud algse relvarahuplaani koostamise ajal veel Philadelphis tegevust alustanud, kuid nüüd on see mugav kaigas, mida Netanyahu saab kodaratesse lükata.

Peaminister pole silmitsi ainult kindralite eriarvamusega, vaid kasvava avaliku pahameelega ja pantvangide lähedaste juhitud meeleavaldustega. Kumbki neist ei saa aga valitsust kukutada. Samuti ei saa seda teha USA presidendi Joe Bideni administratsioon, kes koos Egiptuse ja Katari vahendajatega on püüdnud leida valemit, millega mõlemad pooled nõustuksid.

Praegu ei paista, et Hamasi ja Iisraeli käremeelsemad osapooled jõuaksid kokkuleppele.

Isegi kui neil õnnestub leida lahendus, mis sobiks nii Iisraelile kui ka Hamasile ja tagaks pantvangide vabastamise (hiljuti neist kuus hukati) ning Iisraeli vägede täieliku lahkumise, pole relvarahu saavutamine sugugi kindel. Praegu ei paista, et Hamasi ja Iisraeli käremeelsemad osapooled jõuaksid kokkuleppele.

4. septembril küsiti Netanyahult, kas Philadelphi oli lepingu sõlmimisel ainus takistus. Ta naeris: „Ei, see pole nii.“ Tegelikult ta jätkas, et see võib ikkagi takistuseks saada. Philadelphi on lihtsalt viimane ettekääne.

Copyright © The Economist Newspaper Limited 2024. All rights reserved. Artikkel on avaldatud litsentsi alusel. Ingliskeelne originaalartikkel on leitav The Economisti kodulehelt.

Artikli tõlkis Kadi Raal.