Toivo Tänavsuu õenduskonverentsil: toksiline kolleegidevaheline suhtlemine mõjutab lõpuks noori arste ja patsiente

Lääne-Tallinna keskhaigla õenduskonverentsil rääkis arstitudeng ja endine ajakirjanik Toivo Tänavsuu noorte arstide motivatsioonist ning sellest, kuidas mõjutab seda haiglate töökultuur. Tänavsuu kirjutas oma esinemisest ka sotsiaalmeedias.

Tänavsuu palus alustuseks saalitäiel õdedel käega märku anda, kes on nõus, et tänased meditsiinitudengid on homne haiglate tulevik. Päris paljud käed tõusid. „Siis küsisin: aga kelle arvates peaks haiglatöö toetuma ka tulevikus vanadele kogenud meedikutele, kes peaksidki töötama surmani ning mitte unistama vanaduspuhkusest,“ ütles Tänavsuu, mille järel tõusid ainult mõned käed.

„Kõnelesin sellest, et mul tuli 37-aastasena esmakordselt elus mõte õppida arstiks. Varem olin pool elu ajakirjanik. Võib-olla just seetõttu ei olnud haiglasse jõudes päris igaüks, kes midagi arvas või ütles (või õiendas) automaatselt autoriteet. Kuigi alles abiarst, on mul töö- ja õpikogemusi kõigist neljast „majast“: Ida-Tallinna Keskhaiglast, Lääne-Tallinna Keskhaiglast, Põhja-Eesti Regionaalhaiglast ja Tartu Ülikooli Kliinikumist,“ jätkas Tänavsuu.

„Esimene suur avastus ajakirjandusmajast haigemajja sattudes oli, et lehetegu ja „haiguslugu“ on küllaltki sarnased protsessid. Kaskaad, mille käigus tervisemurega patsiendist saab paranenud elukvaliteediga patsient ja suletud epikriis või mille käigus intrigeerivast infokillust saab haarav artikkel, eeldab mõlemal juhul palju oskuslikku ja lugupidavat suhtlemist. Suhtlemine on mõlema protsessi võtmetegevus,“ ütles ta.

Teine oluline tõdemus pärast karjääripööret seisnes tema sõnul selles, et ta pole kusagil varem kohanud nii palju morne, ületöötanud, üleväsinud ja mittenaeratavaid inimesi kui haiglas.

„Aastaid õppisin ja nägin vaeva, jõudmata ära oodata, millal saaks ometi haiglasse tööle, patsientide juurde - šokeeriv oli seetõttu näha, kui paljud inimesed näivad igatsevat haiglast töölt ära, võimalikult kaugele. Groteskne või karikatuurne näis seegi, et ühes haiglaosas lahendatakse parasjagu meeleheitlikult kroonilise kopsuhaige ägedat hingamispuudulikkust, samal ajal kui haigla nurga taga personal suitsupausi peab. Või see, et kui multimorbiidne haige sooviks haigemaja puhvetist midagi hamba alla, vaatab talle vastu värviline sõõrikulett,“ rääkis ta.

Ta lisas, et suhtlemine algab suhtumisest. „Ülesöönud arst lihtsalt ei saa manitseda patsienti tervislikule toitumisele. Olenemata sellest, et tänapäeval on igaühe inimõiguseks teha oma elu jooksul Tervisekassale nii suur arve kui heaks arvab,“ märkis ta.

Kuna konverentsi korraldajad palusid ettekandes konkreetseid inimesi ja osakondi mitte välja tuua, tõi Tänavsuu näite haiglat nimetamata.

„Osakonda juhtis kogenud, aga samuti täiesti anonüümne, vanemarst. Selles majas oli kõikidel töötajatel kombeks teha oma ülesannetest alati ära absoluutne miinimum ning pugeda sihtotstarbeliselt ainult nendele inimestele, kes aitasid neil oma töökohast kinni hoida. Oma vilumusest ja autoriteedist hoolimata oli vanemarsti kõige silmapaistvamaks omaduseks kolleegidega õiendamine ning nende vigade esile toomine. Peaaegu alati sõimati kellegi nägu täis kõikide teiste kolleegide silme all. Inimesed nutsid pärast valve üleandmist. Igasugused muutused tsementeeriti,“ rääkis ta.

„Haigla juhtkond ja tugipersonal tegid kõik selleks, et suhtlemisprobleemid haiglas suurema kella külge ei läheks, sest kodulehel pajatati ainult inimestest hoolimisest ja parimast ravikvaliteedist. Ajapikku lahkusid osakonnast kõik, kes kvalitatiivseid muutusi igatsesid. Vanemad arstid ja õed jäid, sest nad on lihtsalt nii efektiivsed, asendamatud. Ja nad ei pea endale tegema tüli ning hakkama mingite amatööridega vastutust jagama,“ jätkas ta.

Tema sõnul said „teatud inimesed teatud korraldused teatud inimesi sellesse haiglasse enam mitte värvata“ ning noored arstid käivad majast ringiga mööda, sest üksuse maine on aastatega valmis kujundatud. „Alandusi neelatakse Eesti haiglates alla iga päev. Olen üksjagu palju noortelt kolleegidelt tagasisidet saanud, kusjuures mõni isegi imestab, et millelegi nii triviaalsele tähelepanu pööratakse,“ ütles Tänavsuu.

Tänavsuu märkis kokkuvõtteks, et toksiline kolleegidevaheline suhtlemine mõjutab lõpuks patsienti ja tema tervist ning kui sunnitakse noori meedikuid süstemaatiliselt alandusi alla neelama, on meil varsti haiglatäis ebakindlaid inimesi, kes kardavad vastutada ning varjavad oma vigu.