Suri aasta isa tiitli pälvinud Ülo Loorens

Pühapäeva öösel suri möödunud novembris aasta isa tiitli pälvinud Ülo Loorens.

Läänemaa Oru Kultuurikeskuse töötaja Viivika Orula kinnitas Delfile, et nelja poja isa Ülo Loorens lahkus pühapäeva öösel. „Hing on tühi,“ ütles Orula Delfile. Ta meenutas, et veel eile sõitis Loorens autoga mööda ja lehvitas talle, kuid hommikul teda enam polnud.

Orula sõnul oli Loorens justkui terve Oru kogukonna oma. „Temal oli justkui kõigi jaoks aega. Ta peatas alati auto kinni ja ajas juttu, kuigi tegelikult oli tal toimetusi ju mustmiljon,“ kirjeldas Orula. „Ükskõik, mida külas ei toimetatud, ta sõitis alati kohale ja küsis, kas abi on vaja. Või siis lihtsalt ärkasid ühel hommikul üles ja asi oli tehtud, sest Ülo oli ära teinud.“

Orula lisas, et Loorens oli tohutult hea jutuvestja. „Ta oskas nii värvikalt rääkida, et sa aina kuulasid teda. Isegi raskemaid seiku rääkis ta läbi talle omase, veidi eneseiroonilise huumori. Teda oli nii hea kuulata! Ja ma ei tea ühtegi korda, mil ta oleks kellegi kohta südamest pahasti öelnud,“ rääkis Orula.

Möödunud novembris aasta isa tiitli pälvinud Ülo Loorensi peres sirgus tublideks meesteks neli poega. Loorens oli vanaisaks kokku 12 lapselapsele.

Armastas pere kogu südamest

Loorens oli elupõline Läänemaa mees, kes pärines Oru vallast väikesest rabaäärsest Änniste külast Luusna talust. Aasta isa tiitli üle andnud Eesti naisliidu president Monika Haukanõmm sõnas, et Ülo on elav tõestus, et inimese juured ja isakodu on talle kõige olulisemad. „Ei ole kuskil maailmas paremat kohta kui sünnikohas,“ ütles Haukanõmm toona.

Pärast Oru koolis põhihariduse omandamist asus Loorens õppima Olustverre põllumajandust. Linnamäe kolhoosi hiilgeajal, 1970.–1980. aastatel töötas ta peaagronoomina. Eesti iseseisvuse taastamise järgselt taastati kohe ka Oru vald ja Ülost sai Oru vallavanem, kus ta oli ametis 1991. aastast 2005. aastani.

Tulevase abikaasa Milviga kohtus Loorens samuti kodukohas Linnamäel. Kaks töökat ja kodukohta armastavat inimest abiellusid 1976. aastal ning perre sündis neli poega. Kõigil lastel on Linnamäel kodud ja perekonnad. Ülol on peale nelja poja neli miniat, keda ta hellitavalt kutsus „minu tüdrukuteks“.

Haukanõmm ütles oma kõnes, et Ülo miniad iseloomustavad oma äia kui alati otsekohest, optimistlikku, õiglast ja heatahtlikku inimest. „Ülo abistab alati inimesi, kes on jäänud elu hammasrataste vahele. Ta on ka väga laia silmaringiga ja töökas mees, kes veedab suurema osa oma vabast ajast lugedes ning eriti huvitab teda ajalugu,“ kirjeldasid miniad aasta isa.