Gary Markle on üks 25 välja valitud „Magic Carpetsi“ residentuuri läbinud autorist, kelle teost „Koda-phi“ saab näha sel reedel avaneval „Superorganismi“ näitusel Tartu Aparaaditehases. Räägime tema kogemustest residentuuris.

Olid residentuuris Lõuna-Eesti tehnoloogilise kunsti talus, Maajaamas. Mis oli sinu jaoks residentuuris alguspunkt või peamine inspiratsioon kunstiteose loomisel?

Sain inspiratsiooni sotsiaalsest lõimumisest kaasresidentide Laura Põllu ja Anica Hucki ning projektikuraatori Ann Mirjam Vaikla energiate ja isiksustega. Suitsusauna ruum on olemuselt intiimne ning sunnib inimest tegelema oma mugavus- ja ebamugavustundega. Inspiratsiooni pakkus ka residentuuri kaunis asukoht ning oluline roll oli hilissügise muutumisel varatalveks. Meie residentuuri võõrustas tõepoolest Maajaam, kus oli ka suitsusaun. Otsustavaks sai meie grupireis naabertallu Ponimaale, mis tõi mind pärast 35 aastat uuesti vilti uurima. Tutvusime alpakade, lammaste, ponide ja hobustega. Laura ja mina ostsime mitu kilo toorest villa — täiesti töötlemata villa, mis oli täis orgaanilisi aineid, sealhulgas lambasõnnikut. Stuudios proovisin meenutada, kuidas viltimine käib. Valminud vilditud objektid olid metsiku välimusega ja lõhnasid nagu laut.

Gary Markle’i taiest „Koda-phi“ saab reedest näha Aparaaditehases.

Mida õppisid suitsusauna kogemusest ja Lõuna-Eesti inimestelt, kes käivad tihti suitsusaunas?

Ausalt öeldes õpin suitsusauna kogemusest ikka veel. See ei ole ühekordne, vaid jätkuv teekond. Olen jätkuvalt haaratud sellest piiripealsest, transsi viivast ning muundava jõuga protsessist ja olen motiveeritud uurima oma suhet kehastatud teadmistega seoses nii oma esivanemate kui ka tänapäevaste kogukondadega. Meile tutvustas suitsusauna rituaali Eda Veeroja Mooska talus. Eda on tõeline suitsusauna rituaali saadik. Tema pühendumus iidse kultuuripraktika säilitamisele on olnud väga oluline faktor suitsusauna traditsiooni tunnustamisele UNESCO poolt ning selle lisamisel maailmapärandi nimekirja. Eda juhendamisel tegime meditatsiooniharjutusi, mis meid suitsusauna müsteeriumite suhtes vastuvõtlikumaks muutsid. Veetsime öö saunas, lamades kütteta saunas suitsu all. Järgmisel päeval tegime mitu tiiru kuumas saunas ja jääkülmas tiigis ning määrisime end tuhaga ja meega. See pidev õppeprotsess avas meie mõtte ja vaimu puhastumisrituaalide teisendavatele maailmadele.

Palun kirjelda enda „Superorganismi“ näituse tööd.

„Koda-phi“ on kolmest omavahel ühendatud onnist koosnev installatsioon, mis viitab traditsioonilisele Eesti kojale ja asub Tartu Aparaaditehase suures hoovis. Koda on iidne struktuur, mis on valmistatud puidust postidest ja sarnaneb Põhja-Ameerika põlisrahvaste tipiga. See on silmapaistev hoone paljudes Eesti taludes — iseloomulik ehitis, mis trotsib traditsioonilist Eesti taluhoone risttahuka kuju. Neid säilitatakse austusavaldusena vanadele kommetele, ühenduseks esivanematega ja kultuuripärandiga. „Koda-phi“ onnid on tehtud puidust punutud karkassidest, mis on kaetud ainulaadse vildist ja robustest plastist kudumite ning seda käsitööprotsesside abil, mida olen viimase kümnendi jooksul uurinud. Struktuuri muudab veelgi keerukamaks üleelusuuruses vilditud karjasekeep. Nende kokkupanemisel on valminud komplekt objekte, mis jäävad suuruselt kuskile hoone ja rõiva vahele, viidates ka nö teisele nahale – see on omamoodi suitsusauna ja hübriidolendi kombinatsioon, mille sees saab unistada.

„Superorganism“ on rahvusvaheline kunstinäitus, mille on kokku pannud kuraatorid 17 Euroopa riigist

Näitus vaatleb süvitsi superorganismi kontseptsiooni, mis ületab oma bioloogilise algidee. Vaatluse alla võetakse ühiskond kui elusorganism, kui kogukond, mis pürgib ühtsuse ja harmoonia suunas, uurides samal ajal kollektiivse eksistentsi mõju indiviidile. See julgustab mõtlema maailma omavaheliste sidemete ja ühise tegutsemise võimaluste üle, et lahendada globaalseid probleeme.

Näitus avatakse sel nädalavahetusel Tartu Aparaaditehases.

Vaata rohkem Tartu 2024 kodulehelt.

Jaga
Kommentaarid