Visiidi ajal kõlas õhuhäire ja minister läks koos lasteaialastega ning lähedalasuva põhikooli esimese klassi õpilastega maa-alusesse varjendisse.
„Mis tunne saab olla?“ kommenteeris Kallas lapsi jälgides. „See on ebainimlik, ebahumaanne, et inimesed peavad sellistes oludes elama. Ükskõik kas lapsed või täiskasvanud inimesed. Ja see, et keegi kuskil arvab, et tal on õigus seda teha nendele inimestele.“
Lapsed on kahjuks sõja reaalsusega juba harjunud ja läksid varjendisse naeratades. Isegi keldris veetsid nad rõõmsalt aega mängides ja joonistades.
„Imeline oli see, et lapsed võtsid seda nagu oma tavapärast igapäevast rutiini: istusid maha, võtsid oma vihikud ja joonistusplokid välja, hakkasid joonistama, mängisid kaarte ja lauamänge,“ ütles Kallas. „Iga päev, võib-olla ka iga öö tuleb klassist või voodist lahkuda, sest iga hetk võib olla eluohtlik olukord, kuna raketid lendavad. Maailmale oleks parem, kui lapsed ei peaks elama olukorras, kus nad peavad õppima varjendisse minema. See tähendab, et nad õpivad koolis tähestiku ja matemaatika asemel oma elu päästmist. Seda oli muidugi raske vaadata.“
