Vanglas tapetud Karlos Kolgi isa: mul on tema surma kohta palju vastamata küsimusi
(70)
Vanglas tapetud endise sisulooja Karlos Kolgi isa ütles intervjuus „Laserile“, et ei mõista, miks pandi tema narkokurjategijast poeg ühte kambrisse retsidivistiga.
2001. aastal sündinud Sem Karlos Kolk oli 13-aastaselt Eesti netisensatsioon. Ta räppis, oli sotsiaalreklaamide plakatitel ja käis esinemas. Muusikast olulisemaks sai aga Karlose jaoks hoopis narkoäri, mille eest ta eelmise aasta detsembris vangistati ja kohtu alla läks. Mõni nädal enne vanglast vabanemist sel suvel tappis kambrikaaslane 23-aastase Karlose.
Karlose lugu aga ei saanud sellega läbi. Tema mälestuseks kinkis perekond talle temanimelise taevatähe. „Kui Karlos oli lahkunud, siis otsustasime nii. Kuna Karlos oli teel suureks täheks, kelleks ta kahjuks ei saanud, siis kinkisime talle enda tähe,“ ütleb Karlose isa Sem Kolk.
Millisena võidaks Karlost mäletada?
Karlost võidaks mäletada samuti nagu ta ise ennast oma YouTube’i kanalil videotes tutvustas. Ta on… oli rõõmsameelne noormees, kes armastas teisi naerma ajada.
Milline poeg ta oli?
Äärmiselt heasüdamlik, elurõõmus, seltskonnahing, lahtiste kätega, sai kõikide töödega hakkama. Poeg nagu poeg olema peab.
Ta vist aitas teil töö juures ka asju teha?
Jah, viimased aastad. Kuni detsembrikuuni ta töötas meie väikeses ettevõttes. Oli kõikide tööde peale mihkel.
Millega ta aitas teid?
Me tegeleme piirdeaedadega ja aitas meid piirdeaedade paigaldamisel. Tal oli küll piiratud töövõime, aga nii palju kui tal tervis lubas, oli ta abiks.
Karlosel diagnoositi 9-aastaselt esimese tüübi diabeet. Lisandus sinna veel ATH ja insomnia -uneäire. Diabeetikutest lapsed ja vanemad teavad kindlasti, millest ma räägin. Noorele poisile on äärmiselt kurnav ennast regulaarselt süstida.
Kui Karlos haigeks jäi, ei olnud veel tänapäevaseid veresuhkru mõõtmise monitore, mis tänapäeval. Lisaks insuliini süstimisele tuli võimalikult sagedasti veresuhkrut kontrollida, mis tähendas pidevat torkimist. Loomulikult teismeeas tekitas see stressi ja vaimseid pingeid.
2015. aastal oli Karlos Lasteabi trükireklaamide reklaamnägu. Saatuse irooniana kehastas ta plakatil just narkodiilerit ja plakati loosung oli, et laps ei ole süüdi, kui temast narkodiiler tehakse. Kuidas te isana märkasite, et ta tegeleb just ka mingite riskikäitumise asjadega?
Ma teadsin nii palju, et enda tervisemurede leevendamiseks hakkas ta kasutama kanepiõli CBDd, mille reklaamnägu ta ka oli. Aga teistest asjadest ma ei teadnudki. Karlos elas enda elu
Prokuratuuri sõnul sõlmiti esimene kokkulepe Karlos Kolgiga narkootiliste ainete ebaseadusliku kasutamise teemal 2019. aastal, mil noormees oli veel alaealine. Ta soostus elama elukohas, käima kriminaalhoolduses, ei tohtinud Eestist lahkuda ilma luba saamata, aga talle olid pandud ka teised kohustused. Nimelt ei tohtinud ta tarvitada narkootikume, samuti ei tohtinud ta suhelda inimestega, kes käitlevad narkootikume ning ta pidi omandama üldhariduse.
Minu arust ta oli siis juba täisealine või kohe saamas. Ta elas oma elu.
Kui palju ta muusikaga tegeles enne vanglasse sattumist? Minu teada ta väga palju muusikat enam ei teinud, vaid ajas koos räppmuusikaprodutsendi Andero Merilo ja räppar Thomas Brandiga narkoäri.
Ta plaanis produktsiooniga hakata tegelema. Koos sõpradega asutasid nad siis muusikastuudio, kus nad siis salvestasid enda muusikat ja kõikide teiste soovijate esimesi muusikalise püüdlusi.
Kui palju sellest oli Karlosega juttu, et kus ta sissetulek tuleb või millest ta elab?
Karlose sissetulekutest ma väga palju muidugi ei tea, aga üks osa oli, mis ta sai riigi käest: osalise töövõime toetus. Ja nii palju kui ta siis minu juures tööl käis.
See, et ta narkoga raha teenis, tuli teie jaoks välja millal?
See tuli välja siis, kui ta kinni peeti.
Kuidas ta põhjandas seda?
Selles mõttes Karlos ei saanudki seda mulle põhjendada. Peale kinni võtmist sai ta suhelda esimest korda kuskil kolme kuu möödudes. Enne seda oli kogu suhtlus läbi advokaadi ja isegi helistada ei saanud. Peale kinni võtmist me ei ole kordagi Karlost näinud.
Te ei näinudki teda?
Ei.
Kui uuesti nägite, siis ta oli juba surnud?
Jah, peale seda, kui ta oli tapetud.
Kui suure šokina tuli see, et ta üleüldse kinni peeti?
Loomulikult tuli šokina, aga samas Eesti on niivõrd pisikene ja seda mõtet mõelda, et kui sa siin sellise asjaga tegeled, et sa vahel ei jää, noh, see on praktiliselt olematu. Nii et kindlasti oli see šokk, aga samas oli see ka - nagu Karlos pärast telefonis ütles - tema jaoks selline vabanemine.
Kui tuli vanglast teade Karlose surma kohta, siis korra käis ka mõte läbi, et äkki ta jättis diabeedi ravimid võtmata. Äkki ta selle pärast... Aga siis juba lugesime Delfist, et Tallinna vanglas toimus vahejuhtum, kus üks vang tappis 23-aastase noormehe ja õige pea tulid ka sinna nimed taha.
Mis mõtete ja tunnetega te seda lugesite?
Sellest hetkest alates vajus kõik mingisse uttu. Iga hommik ärkasin ja lootsin, et see ei saa olla tõsi.
Kaugelt vaadates kõlab Karlose lugu nagu hiphop-kangelase tõus ja langus. Kord imetletud, kuid siis totaalselt krimimaailma imetud traagilise lõpuga lugu.
Jah, see võib nii olla. Teda oleks võinud oodata suur tulevik ees. Ma usun, et tema sellise elurõõmu ja andega oleks ta teinud veel suuri asju.
Karlose kambrikaaslane oli politseile tuttav retsidivist. Karlose tapmise ajal oli ta vahi all kahtlustatuna kelmustes, vargustes ja vägivallakuritegudes. Kuid vangis oli ta istunud varem korduvalt. Muuhulgas oli ta saanud karistada ka võimuesindajaga vägivallatsemise eest.
Kui meil on vanglates piisavalt ruumi - kui ühte vanglat hakatakse kinni panema - siis miks pannakse sisuliselt moosivaras kokku retsidivistiga?!
Vanglast öeldi, et ressursid on piiratud ja kulusid tuleb kokku hoida.
Nüüd on see kulude kokkuhoid siis neil käes.
See maksis noore inimese elu…
(ohkab)
