DELFI UKRAINAS | Teod maksavad rohkem kui häälekad avaldused. Kuidas toetab Eesti Ukraina haridusreformi?

Ukrainat külastas Eesti haridusministeeriumi delegatsioon, et uurida sealsete haridusreformi kavade kohta. Ukraina plaanib lähtuda Eesti kogemustest ning Eestit omakorda huvitab sealne riigikeelsele haridusele ülemineku kogemus.

Ukraina haridusminisri asetäitja Mõhhailo Vinnitskõi sõnul tegeleb riik praegu keskharidussüsteemi ümberkorraldamisega. Praegune 11-klassiline koolisüsteem muudetakse 12-klassiliseks.

Vinnitskõi sõnul toimub üleminek kahel põhjusel. Esiteks tahetakse, et kõrgkooli avalduse tegemise ajaks oleksid noored 18-aastased. „Praegu on enamik taotlejaid 17-aastased, ent 17-aastase ja 18-aastase inimese vahel on väga suured erinevused,“ ütles aseminister. „Teine põhjus on seotud spetsialiseerumisega. Anname alates 10. klassist õpilastele võimaluse oma õppesuunda ise valida, nii et nad saavad ise otsutada, milliseid erialasid õppida.“

Vinnitskõi lisas, et 12-klassilisele kooliharidusele üleminek aitab õppuritel oma tegelikest huvidest paremini aru saada. 18-aastasena saab langetatada teadlikuma otsuse, kas minna ülikooli või tööle, kelleks hakata ja mida teha.

Lisaks märgib Vinnitskõi, et Ukrainat huvitab ka Eesti kõrgharidusreformi kogemus. „Kõrghariduse ja kutsehariduse tasakaalustamine on teema, mille teie läbisite juba teel Euroopa Liitu,“ ütles aseminister. „Meil tuleb seda alles teha, nii et üritame teie kogemust võimalikult palju arvesse võtta.“

Eesti aitab Ukrainas üles ehitada Žõtomõri oblastit. Konkreetsemalt on Ovrutšisse rajatud lasteaed ning Malõnis taastati hävitatud sild. Oblasti haridusosakonna juhi Natalija Ossipovitši sõnul plaanivad siinsed haridusametnikud rakendada Eesti kogemust täiskasvanute ümberõppel. Ukraina tegeleb juba täiskasvanute haridust puudutava seaduse väljatöötamisega ja toimivad pilootprojektid.

„Algatuste tõhusamaks rakendamiseks on kasulik uurida Eesti kogemust, eriti kutseõppe vallas, kus ümberõpe käib lühema aja jooksul,“ märkis Ossipovitš. „Kui eriala õppimiseks on vaja viis aastat, siis ümberõpe võtab vähem aega.“

Ossipovitši sõnul tuntakse huvi ka Eesti ettevõtlusõppe programmide vastu, mida katsetatakse juba ka Ukrainas. Mida varem sellise õppega arustatakse, seda paremad on tema sõnul tulemused.

„See ei puuduta ainult oma firma asutamist, vaid ka võimet oma elujärge parandada,“ ütles Ossipovitš. „Oleme jõudnud jub end kurssi viia Eesti kutseharidussüsteemi ja kutsehariduskoolide tegevusega, aga tahaksime seda detailsemalt uurida, kuna süsteem on väga keerukas ja õppida palju.“

Ukraina keeleõpe väljaspool Ukrainat

Eesti delegatsiooniga kohtunud haridusminister Oksen Lissovõi rääkis sellest, kui oluline on säilitada riigist sõja tõttu lahkunud ja teiste riikide haridussüsteemi sulandunud laste ukraina identiteeti.

„Olukorda halvendab noorte perede, noorte ja laste lahkumine, tahame, et nad aja jooksul Ukrainasse tagasi tuleksid,“ toonitas minister. Ta lisas, et Ukraina on lahkunud laste jaoks koostanud lühendatud õppekava nimega „Ukraina õppekomponent,“ mis koosneb 6-8-tunnisest töökoormusest.

Olukorda halvendab noorte perede, noorte ja laste lahkumine.

„See programm hõlmab õppeaineid, mis on seotud identiteediloomega: Ukraina keel, ajalugu, kirjandus, geograafia ja teised olulised õppeained,“ ütles Ukraina minister. Programm aitab välisukraina lastel oma emakeeles õppida ja keeleoskust arendada.

Vene keele välistamisest

Ministri sõnul on Ukrainal juba kogemused riigikeele õiguspärase rolli taastamisega ning haridusel on siin kindlasti võtmetähtsus. „Riigina, mille territooriumil elab palju erinevaid rahvuskogukondi, seisab meie ees valik,“ ütles ta. „Ukraina keelt ja selle õigusi kaitstes tuleb venekeelsuse okupatsioon välistada, ent samal ajal ei tohi rikkuda meie territooriumil elavate rahvusvähemuste õigusi, kelle emakeelt ei kasutata agressiooni ettekäändena.“

Seetõttu on Ukraina õigusaktides sätestatud kaks mõistet. „Esiteks sätestasime mõiste „agressorriigi keel“ ning kehtestasime erandid kõigile ülejäänud vähemuskeeltele,“ selgitas minister. „Teiseks sätestasime erandi EL-i riikide keeltele. Sel moel saab teiste keelekogukondade säilitamine ja areng jätkuda, jättes sellest nimekirjast välja agressorriigi keele.“

Minister märkis, et Ukraina kogemuse järgi ei saa Venemaa keelelist ja kultuurilist mõju alahinnata. Ühtlasi tugevneb see mõju ka teiste riikid territooriumil. „Venemaa jälestab omaenda kultuuri, ei tunne seda ja kasutab seda ainult lõimimiseks ja oma mõjujõu laiendamiseks, mis võib lõppeda majandusliku või füüsilise sissetungiga,“ ütles Lissovõi. Ta lisas, et haridusreform on riigi jaoks oluline ning Eesti abi eest ollakse tänulikud.

Venemaa jälestab omaenda kultuuri, ei tunne seda ja kasutab seda ainult lõimimiseks ja oma mõjujõu laiendamiseks.

Ka Eesti saab Ukrainalt õppida

2017. aastal võttis Ukraina vastu uue haridusseaduse, mis tugevdas ukraina keele staatust ja kehtestas selle haridusasutustes peamise õppekeelena. Seadus vähendas oluliselt vene keele rolli ja kohustas venekeelseid koole üle minema ukraina keelele. Tänavu lülitub riigikeelsele õppele üle Eesti. Vinnitskõi sõnul on see koht, kus Eesti saab õppida Ukraina kogemusest.

„Võib-olla saavad Eesti kolleegid meilt midagi õppida, kuna Ukraina haridussüsteemi ukrainiseerimine algas juba enne 2014. aasta Väärikuse Revolutsiooni,“ ütles Vinnitskõi. „Pärast 2014. aastat ei jäänud enam segaseks, et haridusasutuste õppekeel on ukraina keel ja ka ülikoolides peab õpe toimuma ukraina keeles.“

Minister lisas, et rahvusvähemustel on võimalik emakeelset õpet omandada algkoolis. „Oleme oma haridussüsteemis läbi viinud ukrainiseerimise ja samamoodi ootab Eesti koole eestistamine,“ ütles ta. „Siin saame me pisut aidata, olen väga õnnelik, kui saan nõu anda.“

Ka Eesti minister Kristina Kallas leidis, et Eesti saab Ukraina haridusreformi kogemust kasutada, eriti riigikeelsele õppele ülemineku osas.

Õppimine vene keeles

Haridusreformi planeerimises aktiivselt osalenud endine haridusminister Lilija Hrõnevitš selgitas, et Ukraina seadused lubavad kõigil rahvusvähemustel, sealhulgas venelastel jätkata algkassides hariduse omandamist emakeeles, tegeledes samal ajal riigikeele omandamisega.

„Täielikult ukraina keelele minnakse üle viiendast klassist alates,“ seletas Hrõnevitš. „Meie uuringud näitavad, et selleks ajaks on lapsed piisavalt kohanemisvõimelised, et teises keeles õpet alustada.“ Grinevitši sõnul õpivad algkoolilapsed ukraina keeles selgeks mõisted näiteks matemaatika ja teiste ainete jaoks, mida alates viiendast klassist hakatakse õppes kasutama. „Põhimõte on selline, et mida varem hakkad riigikeelt kasutama, seda kiiremini laps kohaneb,“ ütles ta.

Lapsed säilitavad ka emakeele oskuse, kuna seda kõneletakse nende pere sees. „Võime emakeeles lugeda, kuulata ja rääkida säilitavad nad igal juhul,“ ütles Grinevitš. „Aga nad on kohustatud oskama ka selle riigi keelt, kus nad elavad. Ja selleks on ainult üks tõhus retsept: hakata keelt õppima võimalikult ruttu.“

Hrõnevitš lisas, et igal rahval on õigus oma riigikeelt arendada ja toetada. „Venemaad loeme me agressoriks, kes hävitab ukrainlasi ja sooritab genotsiidi, aga neil on õigus oma vene keelt arendada,“ ütles ta. „Ka teised rahvad peaksid oma keele toetamise ja arendamise eest seisma. Kui teiste rahvaste esindajad saabuvad titulaarrahva territooriumile, siis peaksid nad sealse keele ära õppima ja ühiskonda lõimuma. Eriti veel siis, kui nad on seal sündinud.“

Venemaad loeme me agressoriks, kes hävitab ukrainlasi ja sooritab genotsiidi, aga neil on õigus oma vene keelt arendada.

Hrõnevitš lisas, et ta ei hakka ette kirjutama, mida Eesti võiks Ukraina kogemusest õppida. „Ainult Eesti ise saab otsustada, milliseid kogemusi kaaluda, te leiate oma raja vastavalt oma ajaloolisele kogemusele,“ ütles endine minister.

Aaviksoo avitab

Eesti minister Kallas ütles, et Ukraina visiidil tutvus Eesti delegatsioon esiteks kõrgharidusreformi plaanidega.

„Täna on Ukrainas 300 ülikooli, ent rahvaarvu kahanemise tõttu on kõrghariduse kvaliteeti teema eriti akuutne,“ ütles Kallas. „Ukraina võimud saavad aru, et tegelikult on neil vaja kaks korda vähem ülikooli ehk 150 ülikooli 35 miljoni inimese peale. See tähendab, et need ülikoolid peavad hakkama koostööd tegemaja liituma, samuti tuleb reformida õppeprogramme, kuna praegu ei spetsialiseeru ükski ülikool konkreetsetele valdkondadele, vaid kõik õpetavad kõike.“

Lisaks peab Ukraina tema sõnul minema üle Euroopa kõrgharidussüsteemile, kus kolmele bakalaureuseõppes veedetud aastale järgneb kaks magistriõppe aastat ja neli doktoriõppe aastat. „Kuna Ukraina valmistub pärast sõja lõppu EL-iga liituma, siis kõrgharidussüsteemi reform käib juba praegu,“ lisas ta. „Meilt teab Jaak Aaviksoo kõiki neid protsese väga hästi, kuna ta ise võttis 1990.-te lõpus ja 2000.-te alguses neist osa.“

Pärast visiiti ütles Kallas, et tajus ka sõjaolukorras tugevat poliitilist tahet reformide läbiviimiseks. „Nägime, et Ukraina haridus- ja teadusminister võtab neid muudatusi väga tõsiselt, mida nüüd on ellu viima hakatud,“ ütles Kallas. „See oli meile väga oluline info, et aru saada, kuidas Eesti saab Ukrainat nende reformidega aidata.“

Ka sõjaolukorras oli tajuda tugevat tahet reformide läbiviimiseks.

Kallase sõnul sõlmisid kaks riiki ka kokkuleppeid. Akadeemik Jaak Aaviksoo hakkab nõustama Ukraina kolleege, lähtudes Eesti 30 aasta kogemusest. Tema palka makstakse Eesti riigieelarvest.

„Leppisime aseministriga kokku, et asun tööle valikukomisjonis ja nõukogus, mis tegeleb kõrgharidusreformi pilootprojektis osaleva kolme ülikooliga,“ ütles Aaviksoo. „Kuidas see täpselt korraldatakse, pole veel lõpuni selge.“ Aaviksoo sõnul on kolme Ukraina ja kolme väliseksperdi (lisaks talle üks britt ja üks ameeriklane) ülesandeks moodustada ülikoolide jaoks kolm seitsmeliikmelist nõukogu.

Eestlased on optimistlikud

„Kuidas protsess edasi areneb, on raske öelda,“ ütles Aaviksoo. „Peamine on teha esimesed sammud. Aga on selge, et Ukraina on väga huvitatud samasugustest reformidest, mille meie Eestis viisime läbi 1990.-tel ja 2000.-tel. Arvan, et minu kogemus on siin kasulik ja olen valmis seda jagama.“ Aaviksoo lisas, et ukrainlased püüavad kaugeneda nõukogude süsteemist ja läheneda pigem Briti-USA mudelile.

Ukraina on väga huvitatud samasugustest reformidest, mille Eesti viis läbi 1990.-tel ja 2000.-tel.

Praegust visiiti eelmistega võrreldes ütles Aaviksoo, et seekord on tajuda rohkem edasipüüdlemist ja soovi asju muuta. „Olen siin viimase 20 aasta jooksul mõned korrad käinud,“ meenutas ta. „Tollal me justkui arutasime reforme, aga sellega asi piirdus. Mulle ei jäänud muljet, et nad tõesti tahaksid muutust.“

Kallas tõstis omalt poolt esile kohalikul tasandil tehtavaid algatusi. „Varem tehti valitsuse tasandil häälekaid avaldusi, aga tegelikke samme ei astutud,“ ütles ta. „Nüüd tundsin ja nägin, et muutused tõesti toimuvad, nii poliitilisel kui kohalikul tasandil. On olemas tõeline tahe reformid ära teha. Esimest korda tajusin Ukrainas, et nad on tõesti valmis tegutsema. Nad ise tunnistavad, et praegu on kriitiline hetk. Kui praegu muudatusi ära ei tehta, võib võimaluse aken pärast sõda sulguda, kuna inimesed tahavad stabiilsust ja siis on reforme teha raskem. Seega olen Ukraina haridusreformi osas ja Euroopa kooli- ja kõrgharidussüsteemile ülemineku osas optimistlik.“