Suhtelises vaesuses elavate inimeste arv on vähenenud

Statistikaameti andmetel elas 2023. aastal suhtelises vaesuses 20,2 protsenti ja absoluutses vaesuses 2,7 protsenti Eesti elanikkonnast.

Võrreldes 2022. aastaga vähenes suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus 2,3 protsendipunkti võrra ja absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus 0,8 protsendipunkti võrra. Tajutav ilmajäetus kasvas 2024. aastal 1,5 protsendipunkti võrra.

Statistikaameti juhtivanalüütik Epp Remmelg selgitas, et suhteline vaesus näitab sissetulekute ebavõrdsust riigis. „Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal ligi 274 800 inimest, keda on pea 29 000 võrra vähem kui 2022. aastal. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav netosissetulek ehk ekvivalentnetosissetulek oli alla 807 euro kuus,“ ütles ta.

Sissetulekud kasvasid eelkõige lastetoetuste ja pensionide arvelt

Remmelg nentis, et suhtelise vaesuse määr on läbi aastate olnud kõrgeim üksi elavate vanemaealiste ning üksikvanemaga leibkondade seas. „Näeme, et 2023. aastal vähenes aga suhteline vaesus enim just nende leibkondade ning lisaks veel kolme ja enam lapsega leibkondade seas,“ ütles ta.

2023. aastal koges suhtelist vaesust 71 protsenti üksi elavastest 65-aastastest või vanematest, mida on 8 protsendipunkti võrra vähem kui aasta varem. „Üksikvanemaga leibkondadest elas suhtelises vaesuses 30,5 protsenti, mida on 4,3 protsendipunkti vähem kui aasta varem,“ selgitas analüütik.

Remmelg ütles, et lasteta tööealiste ning kahe vanemaga lastega leibkondade seas jäi suhtelise vaesuse määr samaks või kasvas mõne protsendipunkti võrra. „Seda seletab asjaolu, et 2023. aastal kasvas ekvivalentnetosissetulek 8 protsenti, kuid üldise sissetulekute kasvu juures kasvasid protsentuaalselt enam lastetoetused ja pensionid, mitte niivõrd palgatöö eest saadav sissetulek,“ sõnas ta.

Suhtelist vaesust kogevate inimeste osakaal on piirkonniti erinev

Remmelg tõi välja, et suhtelise vaesuse määr on Ida-Viru (35%) ja Lääne-Viru (29,2%) maakonnas üle kahe korra suurem kui Harju (15,5%) ja Rapla (14,1%) maakonnas. Ta rääkis, et suhtelise vaesuse määr kasvas ainsana pealinnast vaadatuna kaugeimates Eestimaa nurkades: Ida-Viru maakonnas 3,5 protsendipunkti, Võru maakonnas 3,4 protsendipunkti ja Saare maakonnas 0,4 protsendipunkti.

Absoluutne vaesus vähenes üle 65-aastaste ning laste ja noorukite seas

Absoluutset vaesust koges 2023. aastal ligi 36 400 inimest ehk 11 300 inimese võrra vähem kui aasta varem. „Siiski tasub tähele panna, et nende hulk on endiselt suurem kui kolm, neli või viis aastat tagasi,“ ütles Remmelg.

Remmelg selgitas, et absoluutne vaesus näitab kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. „Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 338 eurot ehk madalam kui arvestuslik elatusmiinimum,“ sõnas ta.

Absoluutne vaesus vähenes üle 65-aastaste seas. Samuti ka laste ja noorukite seas (0–24 aastat), keda oli absoluutses vaesuses 2023. aastal 9 500 võrra vähem kui aasta varem. Absoluutne vaesus kasvas mõningal määral 25–49-aastaste seas, keda oli 1 600 võrra varasema aastaga võrreldes enam.

Ilmajäetust tunnetab iga neljas üksikvanemaga leibkond

Inimeste enda poolt tunnetatav ilmajäetus ehk nende inimeste hulk, kes ei saa endale lubada mitmeid ühiskonnas laialt levinud hüvesid, kasvas sellel aastal 1,5 protsendi võrra. 2024. aastal tunnetas ilmajäetust 7,7 protsenti elanikkonnast ehk ligi 104 700 inimest.

2024. aastal tunnetas ilmajäetust iga neljas (25,3%) üksikvanemaga leibkond ja ligikaudu iga kaheksas (12,8%) üksi elav 65-aastane või vanem inimene. Kolmandiku võrra (34%) kasvas ilmajäetuse tajumine 2024. aastal just üksikvanemaga leibkondades, märkimisväärselt ka vähemalt kolme ja enama lapsega leibkondades ning vanemaealiste paaride hulgas.

Eesmärk on aidata kõige haavatavamaid sihtgruppe

Sotsiaalministeerium on seisukohal, et kavandatavaid meetmeid on esmajärjekorras oluline suunata sinna, kus abivajadus on kõige suurem.

Sotsiaalministeeriumi majandusliku toimetuleku juht Kati Nõlvak ütles, et kõige ohustatumad on üksikud inimesed. „Endiselt on vaesuse ohus kõige enam üksikud inimesed või leibkonnad, kus on ainult üks sissetulekuallikas. Absoluutne vaesus on kõrgem ka töötute seas. Meie eesmärk on aidata kõige haavatavamaid sihtgruppe - vanemaealisi ja üksikvanemaid paremale majanduslikule järjele nii erinevate toetuste kui ka teenuste kaudu.“

Nõlvaku sõnul on viimastel aastatel võetud vastu mitmeid meetmeid vaesuse leevendamiseks ja toimetuleku parandamiseks enim abi vajavate seas. Eelmisel aastal toimus viimase 15 aasta suurim pensionitõus ning pensionäridele on tagatud maksuvaba tulu keskmise pensioni ulatuses. Mullu juulis jõustunud hooldereform, mille tulemusel muutus hooldekodukoht inimestele kättesaadavamaks ning vähenes nii lähedaste makse- kui hoolduskoormus.

Sel aastal on muutunud õiglasemaks ka haigus- ja hooldushüvitised vanemapuhkuselt naasnud lapsevanematele. Kasvanud on lapse- ja peretoetused, üksikvanema lapse toetus ning elatisabi on kahekordistunud. „Meie siht on 2030. aastaks vähendada kogu elanikkonna suhtelises vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste osakaalu 21 protsendini ning eraldi oleme seadnud sihiks, et laste suhtelise vaesuse ja tõrjutuse määr langeks lausa alla 15 protsenti,“ lisas Nõlvak.