VIDEO ja FOTOD | Reformierakond tähistab 30. sünnipäeva. Michal: poliitika on muutunud asjalikumaks

Reformierakond tähistab täna Noblessneris Nobeli saalis 30. tegevusaasta täitumist.

Üritusel olid lauad heast ja paremast lookas. Kohaletulnutele pakuti itaaliapärast kartulisalatit, lepasuitsukala, baklažaanirulle ja pollo tonnatot. Tervitusjoogiks said külalised näppu pokaali vahuveini, edasise kesvamärjukese eest tuli aga rahval välja käia keskmiselt kuus-seitse eurot.

Kohal oli hulk tuntuid reformierakondlasi, kuid mitte Kaja Kallast, kes viibib tööasjus Pariisis.

Reformierakonna esimees Kristen Michal ütles sünnipäevapeol Delfile, et teda panid 28 aastat tagasi parteiga liituma „sõbralikud inimesed, hea suhtumine noortesse ja janu vabaduse järele“.

„Tunnistan, et minu jaoks see põhiline märksõna, mida ma Reformierakonnast otsisin ja leidsin, oli ikkagi iseolemine, iseotsustamine, isetoimetamine – see oli põhjus, miks ma tulin. /.../ Ajad on veidi muutunud, poliitika on muutunud märksa asjalikumaks, sellel ajal oli see kõik ikka vähe metsikum,“ rääkis Michal erakonna algusaastatest.

Mida Michal tänasteks suurimateks väljakutseteks peab, vaata loo päises olevast videost!

Ametlikult asutati liberaalset maailmavaadet esindav Reformierakond 13. novembril 1994.

Erakonna tänane esimees on Kristen Michal. Tema eelkäijateks on Siim Kallas (1994-2004), Andrus Ansip (2004-2014), Taavi Rõivas (2014-2017), Hanno Pevkur (2017-2018) ning Kaja Kallas (2018-2024). Kõik neist, va Pevkur, on olnud ka Eesti peaministri ametis.

Erakonnal on riigikogus 37 kohta.

Kristen Michal: vabade kodanike 21. sajandi riik

Avaldame alljärgnevalt Reformierakonna esimehe Kristen Michali kõne erakonna pidupäevaüritusel.

Tervitused kohalviibijatele, õnnitlused erakonnale, tänud asutajatele, külalistele. Head Eesti inimesed.

Rõõm on näha, et juubilar on hea tervise juures. Ja - mis peaasi - endiselt väga vajalik. Miks?

30 aastaga on Eesti tundmatuseni muutunud. Meil olid tühjad ja augulised tänavad, väsinud ja värvimata majad, ajale jalgu jäänud taristu ning viletsad ja tossavad Vene autod ja Ungari bussid, korda tegemata linnad ja külad.

Kui lihtne on seda kõike unustada!

Käies suvel mööda Eestit näen täiesti teist pilti. Me näeme ilusaid, armastusega korda tehtud linnu ja külasid. Me näeme aedu ja kodusid, kuhu Eesti inimesed on pannud oma hoole. Kasutame korda tehtud teid, tänavaid, laternaid, terviseradasid, sildu. Me näeme kaasaegseid autosid, busse, ronge. Me joome puhast kraanivett. Imetleme säravaid ärikvartaleid ja uusi tootmishooneid.

30 aastaga on Eesti majandus ja riigieelarve kasvanud pea 30 korda!Kes uskunuks seda Balti ketis seistes?

Ent ärme räägi rahast. Vaid sellest, mille üle päriselt uhke olla.

Suurem väärtus on, et me pole teistele Lääne demokraatiatele üksnes järele jõudnud, vaid oleme saanud neile eeskujuks.

Me oleme kümne kõige tugevama õigusriigiga maa hulgas. Kogu maailmas. Kas ükski meie saatusekaaslane on meist eespool? Ei!

Demokraatia tugevuse pingeridades oleme kogu maailma täielikus tipus.

Eesti on ka maailma kõige väiksema korruptsiooniohuga riikide seas. Saame siingi kindlasti veel paremini, ent meist eespool on taas vaid kümmekond Lääne vana demokraatiat.

Meie maksusüsteem on korduvalt valitud maailma kõige konkurentsivõimelisemate hulka. Ehkki meie igapäevast debatti kuulates on seda raske uskuda, oleme seda ka täna.

Globaalse netivabaduse edetabelis oleme Islandi järel teisel kohal maailmas. Meie digiriik ja IT-ettevõtted on endiselt kõigile suunanäitajaks.

Seda rida võiks jätkata veel pikalt, ent sõnum on klaar: Eesti on tõusnud maailma edukamate - kõige vabamate ja tulevikuks kõige paremini valmis - riikide sekka.

Reformierakonna missioon

See pole juhtunud iseenesest ega polnud ette määratud. Selle tohutu töö on ära teinud kõik Eesti inimesed koos. Kõigi põlvkondade, kõigi elualade inimeste antud panus.

Erakondadest on selles võtmeroll olnud Reformierakonnal.

Ma ei räägi siinkohal valitsuses oldud ajast, vaid hoiakust, mille oleme Eesti poliitikasse toonud ja sõnumist, mida oleme alati ja kõigis oludes kaitsnud. Sõnumist, mis ongi andnud Eestile saatusekaaslastest kiirema arengu. Ja Eesti sõnale suurema kaalu, kui lubaks meie arv või meie maatüki suurus.

Alates erakonna looja Siim Kallase kirjutatud ja tänagi elavast „Kodanike riigi manifestist“ on meie kõige tähtsamaks sõnumiks ja panuseks Eesti ülesehitamisesse olnud vabadus.

Kindel usk, et VABADUS toob edu. Igale inimesele. Igale perele. Ettevõttele, omavalitsusele. riigile. Ja ka meie naabritele ja liitlastele. Mida vabamad on inimesed, seda parem on see kõigile.

Teine Reformierakonna sõnum, mis toetab vabaduse ideaali, on olnud järjepidev nõudmine: Eesti koht on Läänes! Me peame olema vankumatult koos Läänega, nii mõttes kui teos. Me peame panustama rohkem kui teised, me peame olema suurem, kui on meie piirid ja mõjukam, kui eeldaks meie arv.

Eesti on seda olnud. Oleme ka täna.

Kolmas Reformierakonna panus on nõue, et Eesti peab igal ajahetkel julgelt ja kindlalt vaatama tulevikku. Me ehitame Eestile paremat tulevikku, me kujundame seda just meie - kõigi Eesti inimeste - jaoks sobivaks. Me ei unista aegade tagasipööramisest ning 19. või 20. sajandi lahendustest, mis tänases maailmas töötada ei saa.

Suurim võimalik VABADUS kõigile. Tugevam Euroopa ja NATO kõigile. Parem TULEVIK meile kõigile.

See on olnud Reformierakonna tegevuse mõte. See on meie panus ja see on meie kohustus. See on meie põhilubadus Eesti inimestele. Seda oleme alati, ka kõige raskemal ajal, täitnud. See on toonud Eesti edu.

Pärituul

Kuid olgem ausad. Meid on aidanud väga tugev pärituul. On olnud head ajad. Demokraatiad on olnud tugevad, Lääne majandused niisamuti. Meil on olnud õnn võtta järele väärtustelt lähedastele, aga jõukatele liitlastele, kes on vedanud meidki maailma tippu.

Mis kõige tähtsam: on olnud rahu.

See on andnud Eesti inimestele võimaluse nautida tunnet, et elu paranemine on paratamatu, et head asjad juhtuvad iseenesest ja vääramatult.

Täna tunnevad paljud murega - küllap me kõik tunneme - et pidev pärituul on raugenud.

Meie kõrval käib toores ja küüniline vallutussõda, millele meie sõbrad ukrainlased kangelaslikult ja väga suurte kaotustega vastu panevad.

Ei ole saladus, et Putini ja tema mõrvarliku režiimi püüdlused ei lõpe Ukrainas. Ei ole saladus, et Euroopal on ärkamine võtnud liiga palju aega. Teame sedagi, et NATO ühtsus vajab lähiajal meilt ja meie mõttekaaslastelt veelgi tugevamat pingutust.

Ent sõda pole ainus, mis täna meie inimesi muretsema paneb.

Määramatus majanduses, lääneriikide globaalse mõju kahanemine, suured üleilmsed kriisid, mida võimendab vastuoluline ja sageli liiga tige inforuum - kõik see põhjustab ebakindlust ja ärevust.

Kaasa ei aita seegi, et valitsuste käed jäävad kõigi kriiside kiirel lahendamisel lühikeseks. Eelarved on miinuses, riigid võlgades, maksukoorem paisub, kuid teenuseid jääb pigem vähemaks - see on ühtviisi iseloomulik paljudele riikidele meie kõrval. Ka meist rikkamatele.

Raha kulub justkui üha rohkem, kuid vastu saab üha vähem.

Pole ime, et paljud meie seast tunnevad, et ollakse ummikus.

Pole ime, et usaldus valitsuste, poliitikute, aga ka teiste ühiskondlike institutsioonide vastu on madal.

Ebakindluse juur

Lahendus, ma usun, on MEIE kätes.

Kindlustunde kadumise, ängi, pettumuse, võõrandumise ja usaldamatuse põhjuseid on otsitud igalt poolt. Küll on leitud, et süüdi on eliit, kes ei hooli oma inimestest, küll pahad globalistid, küll linnainimesed või teadlased. Mõne arvates on süüdi kapitalistid, mõne arvates sotsialistid, mõne arvates liiga kõrged ja teise arvates liiga madalad maksud.

Tegelikult on põhjus liiga väheses vabaduses.

Eneseusu kaotus ja sellest tulenev käegalöömine ja allaandmine ning vahel ka kirumine ja siunamine tulevad tundest, et minu sõna ei maksa, mind ei kuulata. Et minust ei sõltu midagi ja ma olen üha suuremate kriiside küüsis jõuetu, teisejärguline ja ebavajalik. Tunne, et asjad lähevad hooga allamäge, aga ma ei saa midagi teha, sest olen ju tähtsusetu.

Vabaduse aeg!

Seega, lahenduseks ei saa olla, et võtame üha rohkem otsustusõigust ja vastutust kodanikelt riigile. See on tupiktee. Bensiin lõkkesse.

Lahendus on, et vabadust - see tähendab võimu, aga koos sellega ka vastutust - tuleb inimestele juurde anda.

Inimesed peavad taas tundma, et nende hea elu on nende teha. Et nad on oma pere, oma elujärje ja oma vara peremehed ja perenaised.

Riik peab toimetama seal, kus muudmoodi üldse ei saa. Ent kui juba sekkuda, peab riik olema tõhus, tugev ning otsustav.

Mujal peame mõistma - meie elujärg, meie edu on ühine looming, mille peamiseks autoriks on ja peab olema vaba ning asjatute takistusteta tegutsev kodanik.

See on vabade kodanike 21. sajandi riik. Just see on meie eesmärk ja ainus lahendus.

Vabade kodanike 21. sajandi riik

Vabade kodanike 21. sajandi riigi mõttest saame kõige paremini aru, kui mõtleme Eesti kaitsmise peale ja kuidas see tegelikult käib.

Eesti riigil on tugev ja professionaalne kaitsevägi. Hästi varustatud ja tugevate liitlastega. Alates Venemaa vallutussõjast Ukrainas oleme hüppeliselt suurendanud kaitsekulusid, oleme kokku leppinud lisamoona ostmises. See kõik on Eesti kaitsmiseks ja iseseisvuse tagamiseks hädavajalik.

Aga kaitsevägi üksi ei kaitse Eestit.

Eestit pole võimalik kaitsta ilma Kaitseliiduta. See on vabade kodanike vabatahtlik ühendus.

Eestit pole võimalik kaitsta ilma kõigi inimesteta, kes mõtlevad läbi enda ja oma perekonna kriisivalmiduse. Kes on tugevad ja kes on valmis.

Eestit pole võimalik kaitsta ilma Eesti ettevõteteta, mis hoiavad meie ühiskonna käimas, elektri pistikus, toidu laual. See pole võimalik ilma omavalitsusteta, ilma kogukondadeta, mis kõiki inimesi toetavad ja märkavad.

Eestit pole võimalik kaitsta ilma igaühe panuseta. Ilma julgeolekumaksuta, millesse panustavad kõik. Nagu julgeolek on ka kõigi asi.

Iga okas tõesti loeb.

Kaitsevägi on selleks, et Eesti kaitset juhtida. Ent kaitstud oleme vaid siis, kui igaüks teeb oma osa. Me kõik, kogu ühiskonnaga, alt üles.

See ongi vabade kodanike 21. sajandi riik.

Sama on lugu ka teistel elualadel. Riik saab aidata, suunata, võtta enda kanda kõige keerulisema. Ent ühiskonna edu sõltub vabade kodanike vabast tegutsemisest.

Tervis ja pension

Teiseks heaks näiteks on inimeste tervis. Ükski riik ei jaksa kõiki terveks ravida, kui kodanikud ei tee oma osa.

Elanikkond väheneb, lapsi sünnib vähem. Mitte ainult Eestis vaid kogu arenenud maailmas. Maksumaksjaid jääb pigem vähemaks, kui juurde tuleb. Tervisekassa puudujääk üha kasvab. Samamoodi jätkates saaksime üha kehvemat teenust üha suuremate kuludega.

Vaja on vabade kodanike hoolt ja suuremat vastutust enda tervise eest. Alles tõelise häda korral peab riik appi tulema ja pakkuma tõhusat, kaasaegset ja kiiret ravi.

Kolmas näide on pension. II pensionisamba lõhkumine Isamaa juhtimisel ei tähenda muud, kui et paljud Eesti inimesed loobusid vastutusest oma tuleviku kindlustamise ees ja saavad loota nüüd vaid riigi peale. Sotsiaalkulud kasvavad eelarves kiiresti. Nagu ka pensionäride arv. Riik üksi ei suuda tagada võrreldavat pensioni sellega, kui vabad inimesed ka ise oma sissetulekutest pensionipõlveks raha säästavad.

Need on vaid mõned näited, kuidas vabade ja vastutustundlike kodanike riik on tugevam, tervem ja jõukam.

Kodanike vabaduse suurendamiseks saame erinevates valdkondades veel väga palju teha.

Efektiivsem riik

Me peame seega riigi rolli uuesti mõtestama. Valitsuse poolt otsustatud 10-protsendiline tegevus- ja majanduskulude kärbe oli riigieelarve olukorra parandamiseks ja kulutuste kontrolli alla saamiseks vältimatu. Ent see on riigi koomale tõmbamisel esimene samm. Me peame valdkondade kaupa üle vaatama, kus on võimalik vähemaga teha rohkem.

Teeme seda koos ettevõtjatega, kellel on palju kogemusi ja parem tunnetus enda ettevõtete efektiivsemaks muutmisel. Ettevõtjad näevad igapäevaselt kõige paremini, kus riik teeb asju, millega saaks erasektor paremini hakkama. Või kus avalik sektor on lihtsalt raiskav.

Aastatega „ehitatud“ ja üha süvenev eelarvekriis pole jätnud valikut - oleme olnud sunnitud tegema raskeid maksuotsuseid. Ehkki Euroopas on keskmine lausa 41 protsenti, on meie maksukoormus tõusmas harjumuspäraselt 34 protsendilt 36-le. Kõigi eestlaste julgeoleku tagamiseks oleme otsustanud tähtajalise julgeolekumaksu sisseviimise.

Kodanikud ja ettevõtted panustavad, et Eesti jääks püsima, et meil oleks investeerimiskeskkond, mida ei häiri julgeolekuhirmud ning noortel oleks kindlus tuleviku ees. Oleks kindlus luua pere ja kasvatada lapsi.

Kõrgem maksukoormus peab olema tähtajaline. Madal maksukoormus ja efektiivne riik, mis tegeleb tõesti vaid oluliste asjadega, on olnud Eesti konkurentsieelised ja peavad seda olema ka tulevikus. Meil tuleb seista selle eest, et pärast 2028. aastat kaoks maks ettevõtete kasumilt ning tulumaks alates esimesest teenitud eurost. Selleks peame veelgi vähendama riigieelarve kulutusi ja kiirelt parandama majanduskeskkonda, et Eestisse tuleksid uued ettevõtted ja uued investeeringud, mis loovad töökohti ja suurendavad maksutulu.

Hinnad toob alla konkurents

Hinnatõus on suur väljakutse nii Euroopas kui meil. Hindade kasvul on palju objektiivseid põhjuseid. Venemaa vallutussõda Ukrainas on tõstnud energia hinda ja muutnud paljud odavad tootmissisendid kättesaamatuks. Sanktsioonid on hädavajalikud, kuid ka need tõstavad paljude toodete hindu, eriti meil siin, Venemaa naabruses.

Kui maailmas algab tariifisõda, tekitab see uue hinnasurve.

Me peame hoolega mõtlema, mida saame hinnakasvu pidurdamiseks teha.

Ent kindlasti ei ole lahenduseks hindade riiklik kontrollimine, mida tõsiselt kaalutakse meie naaberriikides. Lahenduseks on vabam turg ja suurem konkurents. See tähendab dereguleerimist, riigi järelevalve- ja kodanike aruandluskohustuste vähendamist. Ja tugevamat konkurentsi tagamist.

Iga nõue on samal ajal turutõke, eriti väikestele ettevõtetele. Me peame nõudeid vähendama. Nii põllumajandustootjatele, toitlustus- kui ka majutusasutuste puhul. Luues nii konkurentsi juurde. Vähem aruandlust vähendab ettevõtete kulusid ja võimaldab hindu alandada. Konkurentsi tagavad riigiametid peavad töötama tulemuslikumalt.

Vabade kodanike 21. sajandi riik usaldab oma inimest.

Koos vastutusega oma elu üle tuleb kodanikele anda ka senisest suurem vabadus seda elu enda äranägemise järele korraldada. Ehitada hooneid, renoveerida kodusid, korrastada naabruskonda, planeerida omavalitsust, käivitada ja juhtida ettevõtteid, koolitada ennast ja kasvatada oma lapsi - selles kõiges saab kõrvaldada väga palju takistusi ja ettekirjutusi.

Elu läheb paremaks vaid siis, kui lahendused on kodanike käes, mitte riigi käskida.

Lõpetuseks

Kui kodanik ei usalda enam iseennast ja kui ta tunneb, et temast ei sõltu midagi ja tema arvamus ei maksa, siis kuidas saab ta usaldada oma riiki?

Selle vastu ei ole teist rohtu, kui tuleb sammhaaval võtta võim ja vastutus enda, oma pere, oma lähedaste, oma kodu ees. Lihtsamalt öeldes kogu oma elu ees.

Ei ole teist rohtu kui vabadus.

Ja ma ei räägi tugevama ja rikkama õigusest teha, mis pähe tuleb. See on väga kitsas idee vabadusest. Tegelik vabadus tähendab tunnistamist, et pole riigi asi teha inimeste eest nende elu põhivalikuid, kuidas elada, kuidas majandada. Kellega elada ja keda armastada.

Tegelik vabadus tuleb sellest, kui tunnistame: me peame muutuma koos ajaga. Me ei saa pöörduda tagasi eelmisesse või üle-eelmisesse sajandisse. Isegi üheksakümnendate nostalgiasse mitte. 30-aastase Reformierakonna kohustus on teha nii, et meie pilgud oleks kindlalt ja julgelt pööratud tulevikku.

Üha enam sõltub Eestist ja meie sõnumist - vabaduste kaitsest ja tulevikule ausalt vastu astumisest - ka kogu läänemaailma tugevus.

Seetõttu vajame ja peame üheskoos ehitama vabade kodanike 21. sajandi riiki.

Head peotuju!