Emad, kes tapavad oma lapse. 30 tragöödiat, mida me ei taha mäletada

Suure-Lähtru imikutapujuhtum ei ole kuigi ainulaadne, vaid hoopis inimeste mälu on lühike. Šokeeritud ühiskond kipub aga unustama, et oma vastsündinud lapse tapnud naised ei ole tavaliselt mitte sadistlikud mõrvarid, vaid oma eluga ummikusse jooksnud meeleheitel abivajajad.

„Seda karistust ei kanna ma kunagi ära,“ ütleb Leana (nimi muudetud – toim). Leana on 40. eluaastates naine, kes elab üksinda väikese asula kahetoalises korteris. Tema kodu on askeetlikult sisustatud, raamaturiiulis on aukohal piibel. „Kodus olen ma vähe, tegemist on nii palju. Käin tööl muidugi, lisaks vabatahtlikutöö koguduses ja mujal,“ räägib ta.

Suurema osa Leana aega hõlmabki vabatahtlikutöö. „Peale minu nende napsutajatega paljud ei tahagi tegelda, aga mina mõtlen, et see on minu rist kanda, ja mina neid ei jäta. Teen kõik, mis vaja. Mõnel ei ole korteris kütetki, ühele ladusin isegi raamatu järgi pliidi üles. Viin süüa, koristan, talutan sauna, pesen puhtaks ka,“ sõnab Leana. Lisaks hooldab ta kohalikku kalmistut, kogub ja aitab sorteerida ühes heategevusorganisatsioonis annetusi ning hilisõhtuti telerit vaadates koob ta sokke Ukraina rindele saatmiseks. Leana ütleb, et maksab niiviisi oma võlga.