Katariina maja: luksuslikust aadlivillast peedi-simmanini

Kui Katariina II oleks tõesti kunagi Katariina majana tuntud Tartu linnamuuseumi hoones (Narva mnt 23) peatunud, poleks ta ilmselt osanud ette kujutada, kui mitmekülgse eluga see hoone tulevikus silma paistab. Tegelikult Katariina II sellesse majja üldse ei jõudnudki, sest ta külastas Tartut enne selle varaklassitsistliku villa valmimist.

Murtud mehe palee

Leitnant Woldemar Conrad von Pistohlkors lasi „Katariina maja“ ehitada 1780. aastate teisel poolel ja see valmis 1790. aastal. Arhitektiks oli sama mees, kes on projekteerinud ka Tartu raekoja, Johann Heinrich Walter. Aastal 1785 oli Pistohlkorsi elu keeranud uue lehekülje. Noor leitnant oli just lahutanud oma abielu Maria Elisabeth von Helmersenist. Maria Elisabeth ei raisanud aega – juba mõni kuu hiljem abiellus ta Woldemari vanema venna mitmekülgse Otto Friedrich von Pistohlkorsiga, keda on kirjeldatud kui maanõunikku, kartograafi, kunstnikku, arhitekti ja Rutikvere mõisnikku. Lahutus ei mõjutanud tõenäoliselt mitte ainult südameasju. Woldemar jäi oma kolme lapsega üksi. Võimalik, et see oli ka põhjus, miks ta otsustas alustada toona uut elu Tartu linnast veidi eemal, Koolujõe kaldal. Siin, kaugel pereprobleemidest ja aadliseltskonna valvsast pilgust, võis ta ehk leida rahu ja vabadust, mida tema vana elu ei pakkunud?

Uues kodus ei jäänud Woldemar Conrad aga kindlasti longus peaga istuma. Hoone sisekujundus, mille üheks autoriks oli Praha stukimeister C. V. Kalopka, viitab sellele, et Pistohlkors soovis muljet avaldada ja võib-olla näidata, et tema elu jätkus suurejooneliselt. Suure saali kunstmarmorist seinad, antiiksed trofeed, vanikud ja medaljonid – kõik see kõneles aadlipeole kohasest väärikusest ja küllusest. Tõenäoliselt pidas leitnant uhkes saalis nii mõnegi vägeva peo ja maskiballi. Võib vaid ette kujutada õhtut, kus külalised jalutavad läbi Louis XVI stiilis saali, kus stukkdekoorid ja kunstmarmorseinad on lühtri võbelevas küünlasäras elama hakanud. Kõlab klavessiinimäng, sahisevad tantsijate kleidid ja on tunda peente parfüümide lõhna.

Paraku suri Woldemar Conrad von Pistohlkors noore mehena 1801. aastal, ta oli kõigest 45-aastane. Enam kui 200 aasta jooksul on kunagise aadlielamu omanikud mitu korda vahetunud. Kuni 1870. aastani oli maja erinevate kõrgklassi kuuluvate isikute valduses ning täitis uhke elamu rolli. Sellest alates kaotas Emajõe-äärne palee aga oma „aadellikkuse“. Uus omanik kaupmees Faure pani maja raha teenima. Maja esimene korrus müüdi äripindadeks, pööningutubadest said eluruumid. Järgnevatel kümnenditel tegutsesid majas Treffneri kool, Postimehe trükikoda, raamatupood, lambiladu, pandimaja, viinapood, kasiino jpt asutused. 1938. aastal ostis Narva 23 maja Albert Piirand. 1990. aastatel ostis tühjaks jäänud maja Tartu linnavalitsus Piirandi pärijailt Tartu linnamuuseumile.

Rajonkast „Peedist pesumasinani“

Nõukogude ajal sai natsionaliseeritud maja täiesti teise ilme. Esialgu oli siin katuse all EPA ühiselamu, kus peeti kindlasti kitsastes oludes nii mõnedki meeldejäävad tudengipeod. Alates 1960. aastatest hakati majas pakkuma ka laiemale rahvale ligipääsetavat meelelahutust ja kultuuri – tegevust alustas Rajooni kultuurimaja koos raamatukoguga. Rajooni kultuurimajas ehk „rajonkas“ ehk „rajooni kuldis“ võis kuulda nii ansambel Fixi esimesi akorde (1968) kui ka lõbusat sagimist erinevate taidlejate korraldatud peoõhtutel. Fixi mehed praadisid oma „pillikuuris“ nii mõnelegi väsinud peolisele tungraua vahel tagurpidi pööratud triikraual konservikarbis munapraadi, mida siis viilide ja kruvikeerajate abil manustati. Teisel korrusel toimuvatele ülipopulaarsetele pidudele „imbuti“ sisse isegi akna kaudu mööda vihmaveetorusid ja tuletõrjeredeleid üles ronides. Muusika mürtsus nii, et vahel kogu maja värises. Paljud on heldimusega meenutanud legendaarseid rajonka pidusid, kust said alguse lugematud abieluranda jõudnud suhted.

1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses oli Katariina maja oluline „loomepaik“. Majas asus helistuudio „Helijälg“, kus salvestati paljud toonased hitid. Siin salvestasid Onu Bella, Cool D, Ummamuudu, Jäääär jpt. Helilindile sai muusikat raskest rokist klassikani. Siin salvestatud Onu Bella loomingust sai kohaliku popkultuuri lahutamatu osa, andes edasi Katariina maja vaimu – natuke ulakat, natuke nostalgilist ja väga omanäolist.

Ühel Onu Bella salvestusõhtul leidis aset omamoodi intsident, mida on meenutanud helistuudio toonane juht Paavo Pihlak. Nimelt tundis üks tuntud muusik, et oli meeleolukal sessioonil joogiga pisut üle pingutanud ja otsustas, et on aeg autoga koju minna. Kuna ta ise ei olnud just kõige „sirgem poiss“, kutsus ta appi ühe lauljatari. Paraku ei osanud too autot juhtida. Joobes muusik aga arvas, et pole hullu, küll ta õpetab! Õppesõit lõppes kiiresti. Auto tagurdas suure mürtsuga otse Katariina maja seina, maja vappus. Pagasiruumist polnud enam suurt midagi alles. Vaatamata kõigele võttis härra muusik seda asja rahulikult ja sõnas: „Ei ole midagi. 0-0-0-5 on nüüd 0-0-0-8.“ Viidatud on siin automarkidele VAZ-2105 ja VAZ-2108 ning nende kerekuju iseärasustele.

2001. aastast alates on Katariina majas kodu leidnud Tartu linnamuuseum, mis hoolitseb selle eest, et hoone lugu edasi elaks. Kuid muuseum pole ainult ajalugu – siin keeb ka tänapäeval elu. Peagi on tulemas pidu, mis ühendab maja värvika minevikumelu tänapäevaga. Näituse „Peedist pesumasin: leidlikkus linnas“ lõpupeo puhul tuleb külapidude kuningateks ristitud Nedsaja Küla Bänd linnaelu kaema ja pakub tantsukütet Setomaa külameeste moodi. Bändi eel ja järel astub üles rajonkasse sobiva stiilipuhta 1960.–1980. aastate vinüülidiskoga Psühhoteegi plaadipoe pidaja ja melomaan Ahto Külvet. Tantsuks ning mõnusaks olemiseks on valikus muusikat Uno Loobist Gunnar Grapsini ja kaugemalegi. Kohal on ka eriti Tartu-hõnguline Barlova baar.

Kultuuripealinna-aasta ja näituse „Peedist pesumasin: leidlikkus linnas“ otsi hakatakse vaikselt kokku tõmbama 12. detsembril, näitust saab külastada kuni 29. detsembrini.

Peo „Peet, head teed!“ piletid on müügil Piletilevis.