Euroopa kultuuripealinna tiitliaasta Tartus ja Lõuna-Eestis on lõppemas ja nüüd saame kõik avaldada arvamust, kas see läks korda. Küsime seda kahes võtmes. Kõigepealt, kas korraldus läks korda ja ka seda, et kellele see korda läks? Eesti Rahva Muuseum oli paljude tiitliaasta sündmuste kese ja Tartust Muuseumi tee 2 ERMi peahoonest vaadates tundub, et läks vägagi korda.
Olin 2019. aasta 28. augustil Eesti Kultuurkapitali juhina Kultuuriministeeriumi saalis, kui rahvusvaheline sõltumatu ekspertkomisjon seal suurel ekraanil Tartu 2024. aasta kultuuripealinnaks kuulutas. Kuigi see, et üks Eesti linn selle tiitli saab, oli ette teada, oli kandidaatlinnu algselt kolm – Tartu, Narva ja Kuressaare. Lõppvooru jäid Tartu ja Narva ning mõlemad linnad olid teinud tiitli taotlemiseks ära suure eeltöö. Tartlaste võiduhetk kajas saalis pea sama kirglikult kui olümpialinna staatuse võitmine. Nii suurt rõõmu oli ka kõrvalt väga tore tunnistada ja tahe vägevat tiitliaastat kujundada oli käega katsutav. Liikumine lükati käima pealkirja all „Ellujäämise kunstid“, mis oli küll loovkontseptsioonina põnev, aga täit tähendust see kohe kätte ei andnud. Samas tundus pealkiri sobivat, kõlades justkui rohelistest ideedest kantuna.
Võib arvata, et ühegi Euroopa kultuuripealinna loovkontseptsioon pole saanud nii tähenduslikuks kui „Ellujäämise kunstid“.
Täna teame aga, et tiitli pälvimisest kultuuripealinna aasta avamiseni läinud viis aastat andsid loovideele sellise hooga konteksti juurde, et võib arvata, et ühegi Euroopa kultuuripealinna loovkontseptsioon pole saanud nii tähenduslikuks kui „Ellujäämise kunstid“. Keegi ei taha enam, et maailma tabanud kriise järjestikku üles loetakse, aga mis parata. Kliimakriis, üleilmne pandeemia, energiakriis, sõda ja majanduskriis on olnud suured mustad pilved, mille tõttu väga paljude inimeste elus ei ole ellujäämise kunstide mõiste figureerinud ainult ülekantud tähenduses. Tihti ja mitmel pool ongi küsimus olnud päriselt selles, kuidas reaalselt ellu jääda?
Jamad on olnud nii suured, et probleemideks on neid vähe nimetada ja nii tekibki tunne, et valgust ei tulegi ja keegi aidata ei saa. ERMist kultuuripealinna aastat vaadates on olnud aga hea tõdeda, et ainult kultuur saabki aidata ellu jääda nii otseses kui ka kaudses mõttes. Kultuur toimib relvadele vastanduva pehme jõuna, kollektiivse identiteedi andjana, vaimse tervise turgutaja ja heaolutunde tekitajana, olles samas vajadusel ka kriitiline ja suunda näitav. Nende toimemehhanismide tähtsus on praegu väga kõrge. Kultuur on elamuste pakkuja ja mõtete mujale (vahel aga ka just õigesse kohta) viija.
Kultuuridiplomaatia platvorm
Teisalt on aga kultuur ka väga kõrgel tasemel diplomaatiline vahend. ERM oli 2024. aastal nii tiitliaasta suurte sündmuste kese kui ka kultuuridiplomaatia platvorm. Sel aastal hoogustus ERMis suhtlus saatkondadega, võõrustasime kõrgetasemelisi visiite ning tutvustasime ERMi ja Eestit väga paljudele tiitliaasta delegatsioonidele. Neid käis Tartus 90.
Toon koostööst vaid mõned näited: võõrustasime ERMis Soome presidenti Alexander Stubbi; avasime Poola saatkonnaga koos Poola tuntuima raamatuillustraatori Joanna Concejo näituse; Tšehhi saatkonnaga tegime koostööd, et ERMis toimuks Tartu Kunstimuuseumi ja Praha Rahvusgalerii näitus „Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood…“; Rumeenia saatkonna eestvedamisel avasime marginäituse; Norra saatkonna, Tartu ja Euroopa kultuuripealinn Bodøga rääkisime projektis „Lood külma sõja kuumadest kohtadest“ tavainimeste elust rindejoone kahel pool, kui raketid olid üksteise poole suunatud; rahvusvaheline jätkusuutlikkuse konverents „Peedist pesumasina“ kontseptsiooni all, millest tiitliaasta loovkontseptsioon tõukus, tõi ERMi 80 esinejat 15 riigist; ERMi näituse „Kellele kuulub öö?“ raames toimus muuseumis Eesti esimene rahvusvaheline klubikultuuri festival unda; Prantsuse saatkonnaga tegime koostööd, kui Pariisi filharmoonia koor esitas ERMis Veljo Tormise loomingut ja aasta lõpus tutvusime uue Jaapani suursaadikuga Eestis, sest avasime erakordse Jaapani video- ja helikunstniku Ryoji Ikeda näituse ERMi võimsas hoones, mille üks arhitekt on teatavasti Jaapani ilmakuulus Tsuyoshi Tane, kes ka ise näituse avamist väisas.
Laialdane mõju
Tajusime, milline mõju saab ERMile Tartu 2024 tiitliaastal just selle loovideed „Ellujäämise kunstid“ arvestades olema, väga eredalt juba 24. veebruaril 2022, kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukraina vastu. ERM on alati me iseseisvuspäeval kõigile avatud. Sõja puhkemise ehmatus oli nii suur, et me ei uskunud, et meile sel päeval külastajaid tuleb. Neid tuli aga tuhandeid. Inimesed tulid peredega, sõpradega ja vajasid kohta ja ruumi, kus koos olla, kus juhtunust rääkida ning ERMi näitustel oma lastele näidata, kuidas eelnevad põlvkonnad on rasketest aegadest läbi tulnud ja ellu jäänud.
ERMi püsinäitusel „Kohtumised“ on need teemad kajastatud juba kaheksa aastat, aga viimase 30 idüllilise vabaduse aasta vältel oli terve põlvkond lapsevanemaid unustanud järglastele rääkida, mida sõda, okupatsioon ja nõukogude aeg tähendasid ja kuidas hakkama saadi. Neid lünki oli nüüd vaja täita ja me olime olemas. Näitusel näeb, kuidas vähesega läbi ajada, ise eluks vajalikke esemeid ja tarvikud teha, millised võimalused annab oskus kulunud esemeid parandada, neid säilitada ja hoida. Soojade riiete või kinnaste parandamise oskus võib raskes olukorras olla ellujäämise kunst. Ahjutule tegemine, üksnes kaevuveega toimetamine ning endale ise söögi kasvatamine on seda samuti.
Neid lugusid rääkisime ja kõike seda näitasime kultuuripealinna aastal ka kõigile ERMi väliskülalistele. Ja isegi need suursaadikud, kes olid varem ERMis korduvalt käinud, ütlesid, et vaatavad me näituseid nüüd teise pilguga ja saavad meist paremini aru. Sellised üksteisemõistmised on diplomaatias olulise tähtsusega. Kui sellele lisandub veel erakordselt sooja südame, suure külalislahkuse, kvaliteedi ja professionaalsusega loodud Tartu 2024 kultuuriprogramm (ja sündmusi oli tiitliaastal ka meie juures tõesti sadu), on jälg tugev.
Rahvusvahelied võrgustikud
Nende sündmuste korraldamisel loodi kohalikud ja rahvusvahelised võrgustikud, mis toimivad edasi ja mõjutavad meid Eestis kõiki, seal hulgas neid, kes arvavad, et Tartu 2024 tiitliaasta neid ei puudutanud, seganud ega mõjutanud. Tegelikult polegi oluline, kui palju inimesi arvuliselt täpselt sündmustest osa sai või kui palju neid täpselt korraldati. Ajad on nii heitlikud, et kultuuritarbija käitumismudeleid ongi raske ennustada. Ka meil ei käinud ERMis 2024. aastal nii palju külastajaid kui lootsime. Väliskülalisi on olnud küll poole rohkem kui 2023. aastal ja see on tõenäoliselt tiitliaasta mõju. Üldist külastajate arvu mõjutas kindlasti suur Tartu ja Lõuna-Eesti sündmuste arv, nii et kõik kõikjale ei jõudnud. Näeme ERMis aga ka seda, et inimeste rahakotid on jäänud õhemaks või pigem soovitakse sääste hoida.
„Ellujäämise kunstide“ teemalise tiitliaasta tähistamist jäi raamima Ukraina teema. Novembri alguses korraldas Tartu 2024 meeskond arutelusündmuse „Ukraina päevad Tartus. UKRAINE! UNMUTED“ (eesti k „Vaigistamatu Ukraina“). Selle käigus külastas ERMi Lvivi linnapea Andriy Sadovyikoos Ukraina suursaadiku Maksym Kononenko ja delegatsiooniga. Tutvustasin neile ERMi püsinäituseid, rääkisin Raadil olnud nõukogude sõjalennuväljast ning sellest, kuidas me sümbolhoone arhitektuurikontseptsioon pealkirjaga „Lennurada vabadusse“ paikas nõukogude aja haava. Lvivi linnapea võttis oma käelt sinikollase käevõru kirjaga unbroken (murdumatu) ja pani selle minu kätte. Sõnu ei olnudki vaja. See, mis sel aastal Euroopa kultuurpealinnas Tartus toimus, läks korda nii Eestile kui ka teistele riikidele. See oli tuleviku koostöö kasvulava, mis oli iga tundi ja päeva väärt.
