Politseisüsteemis on jäljekoerad väga olulisel kohal. Nad on leidnud arvukalt kadunud inimesi ja peatanud ka mitmed suitsiidikatsed, leides metsast viimasel hetkel üles inimesed, kes on läinud sinna oma elu lõpetama.
Juba esimese vabariigi ajal oli Eestis kaks koerakooli, üks politseil ja teine piirivalvel. Esimesed väljaõppe saanud politseikoerad asusid teenistusse juba 1923. aastal. Muide politseiharidust hakati pakkuma alles 1924. aastast.
„Jäljekoerad on asendamatud abimehed näiteks kadunud inimeste leidmisel, sest nad suudavad ka kaks tundi hiljem inimese lõhna üles võtta lausa kahe kilomeetri kaugusel. Nii on koerte abil üles leitud lugematul arvul kadunud inimesi, “ ütleb kolonel-leitnant Rene Radala.
„Ma olen üldsegi kassiinimene, aga nüüd on mul kolm koera, kellest üks on Rosin. Tema jõudis minuni läbi metsloomaühingu, kes ta kurva saatusega perest päästis,“ ütleb vabatahtlikuna mitmes MTÜ-s kaasa löönud Liisa Kreintaal-Reitsnik.
„Kuna minu abikaasa on kaitseliitlane, siis tema mulle teenistuskoerte programmist rääkiski. Algselt planeeris ta meie teise koeraga minna, aga tema oma närvikava tõttu koertekooli sisse ei saanud,“ selgitab Kreintaal-Reitsnik, et teenistuskoerteks tugeva traumaga koerad ei sobi, sest nad ei suuda ohuolukorras rahulikuks jääda. „Närviliseks ei tohi koer minna.“
Koeri koolitati kokku poolteist aastat ning suurem osa õppest toimus iseseisvalt metsas neli korda nädalas kava järgi, mille konstruktor eelnevalt koerajuhtidele selgeks tegi.
Kaitseliidul on plaan sisekaitseakadeemiaga koostöös teenistuskoeri juurde koolitada.
