Assad kirjutab, et tema lahkumine Süüriast ei olnud ei plaanitud ega toimunud lahingute viimastel tundidel, vaid vastupidi, ta jäi Damaskusesse oma kohuseid täitma kuni 8. detsembri varaste tundideni.

„Kui terroristide väed Damaskusesse imbusid, liikusin ma koordinatsioonis meie Vene liitlastega Latakiasse, et juhtida lahinguoperatsioone. Sel hommikul Hmeimimi lennubaasi saabudes sai selgeks, et meie väed on kõigilt rindejoontelt täielikult taganenud ja et armee viimased positsioonid on langenud. Et olukord lahinguväljal selles piirkonnas halvenes jätkuvalt, langes Vene sõjaväebaas ise droonilöökide ägenenud rünnaku alla. Ilma mõistlike võimalusteta baasist lahkumiseks andis Moskva korralduse, et baasi juhtkond korraldaks viivitamatu evakueerimise Venemaale pühapäeva, 8. detsembri õhtul. See leidis aset päev pärast Damaskuse langemist, pärast viimaste sõjaliste positsioonide langemist ja kõikide alles jäänud riigiinstitutsioonide halvatust selle tagajärjel,“ öeldakse Assadi avalduses.

„Nende sündmuste käigus ei kaalunud ma ühelgi hetkel tagasiastumist või varjupaiga otsimist, ega teinud sellist ettepanekut ükski isik ega osapool. Ainus tegevuse käik oli võidelda terroristide pealetungi vastu,“ kuulutab Assad.

„Ma kinnitan, et see isik, kes alates sõja kõige esimesest päevast keeldus vahetamast oma rahva päästmist isikliku kasu vastu või oma inimesi ohtu seadmast arvukate pakkumiste ja ahvatluste vastu, on see sama isik, kes seisis armee ohvitseride ja sõdurite kõrval rindejoontel, vaid meetrite kaugusel terroristidest kõige ohtlikemal ja ägedamatel lahinguväljadel. Ta on see sama isik, kes sõja kõige süngematel aastatel ei lahkunud, vaid jäi koos perekonnaga oma inimeste kõrvale, seistes vastu terrorismile pommide all ning korduvatele terroristide pealinna tungimise ähvardustele 14 sõja-aasta jooksul. Veelgi enam, see isik, kes ei ole kunagi hüljanud Palestiina ja Liibanoni vastupanu ega reetnud oma liitlasi, kes seisid tema kõrval, ei saa olla sama isik, kes tooks ohvriks oma inimesed või reedaks armee ja rahva kelle hulka ta kuulub,“ kirjutab Assad.

Assad väidab, et ei ole iialgi taotlenud positsioone isikliku kasu jaoks, vaid on alati pidanud ennast rahvusliku projekti valvuriks, keda toetab usk Süüria inimestesse, kes uskus nende visiooni, ning on olnud vankumatult veendunud nende tahtes ja võimes kaitsta riiki ja selle institutsioone.

Lõpetuseks avaldab Assad lootust, et Süüria saab taas olema „vaba ja sõltumatu“.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena