Ellujäämiskunstid Venemaa naabruses. Kas Tartu 2024 oli Euroopa kultuurikaardile pürgimise lõpp või algus?

Nooruslik ja avatud, täis elavat kultuuri: Tartul oli ja on olemas kõik vajalik selleks, et olla 2024. aasta Euroopa kultuuripealinn, sealhulgas ootamatult päevakohane loov kontseptsioon „Ellujäämise kunstid“. Aga mis jääb kultuuri ja sündmusi täis kultuuripealinna aastat meenutama? Arutleb vabakutseline Saksa ajakirjanik Alexander Welscher.

On see lõpp või alles algus? Alati, kui lõpeb mõne linna Euroopa kultuuripealinnana tegutsemise aeg, kerkib küsimus, milline on kogu aasta kestnud kultuuripeo pärand. Peo, mis oli täis eripalgelisi üritusi, kunsti- ja kultuurikogunemisi, mis lahutasid nii kodupubliku kui ka väliskülaliste meelt. Sel aastal astus Tartu suurele lavale koos Bodø linnaga Norras ja Bad Ischliga Austrias – Eesti suuruselt teine linn sai ainulaadse võimaluse tutvustada end Euroopa kultuurikeskusena ja teha end rahvusvaheliselt nähtavaks, tutvustades oma kultuuripärandit ja -dünaamikat ning kultuuriülest koostööd kogu Lõuna-Eesti piirkonnas.

Euroopa kultuuripealinna aasta programmis oli rohkelt üritusi, mis peaksid Tartule ja Lõuna-Eestile mõju avaldama veel mitmeid aastaid, meelitades siia turiste ja elavdades piirkonna majandust ning andes kultuurile kandejõudu. Kas see ka päriselt nii läheb, näitab tulevik. Korraldajad teevad juba praegu enesekindlalt positiivse kokkuvõtte ja loodavad, et aastase loomingulise pürgimuse mitmekülgne mõju jätkub ning muudab nii kohaliku kui ka rahvusvahelise kultuurivahetuse pigem normiks kui erandiks.

„See on Tartu jaoks olnud suurepärane aasta ja mul on väga-väga hea meel, et nii paljud inimesed leidsid tee siia,“ ütles kultuuriminister Heidy Purga Eesti Rahva Muuseumis Tartu 2024 lõpetamise tänupeol. Ta lisas, et Euroopa kultuuripealinna 2024 tiitel on andnud Eesti kultuurisektorile oskusi, julgust ja võimaluse globaalsemalt mõelda ja suhelda, kaotamata seejuures oma identiteeti. „See aasta oli lihtsalt tähelepanuväärne, sest tõi inimesed üksteisele lähemale ja haris neid.“

Tartu kultuur rambivalguses

Tartu oli teine linn Eestis, mis kandis Euroopa kultuuripealinna tiitlit – nimetust, mida on antud välja alates aastast 1985. 2011. aastal jagas pealinn Tallinn seda au Turu linnaga Soomes, kuid paraku sattus aeg kokku ülemaailmse majanduskriisiga, mida oli eriti teravalt tunda Baltimaades ja mille tõttu vähendati rahastamist kolmandikuni algselt lubatust. Sellele eelnes valitsuse ja linnavolikogu poliitiline võitlus selle üle, kes mille eest maksab, mis viis sihtasutuse Tallinn 2011 juhi tagasiastumiseni, kuna ametikoha palga üle tõusis avalik pahameeletorm.

Vaatamata sellele peeti Tallinna Euroopa kultuuripealinna aastat väga edukaks. Sama võib ilmselt öelda Tartu kohta, kelle aeg Euroopa kultuuripealinnana ei olnud samuti väljakutseteta ja kelle loovkontseptsioon peegeldas seda aega väga tabavalt. Kuigi „Ellujäämise kunstid“ valiti kunstiliseks kontseptsiooniks juba 2018. aastal, kui linn esitas oma taotluse, on see nüüdseks saanud aktuaalse ja sisulise tähenduse seoses Venemaa agressioonisõjaga Ukraina vastu, mis mõjutab suurel määral ka Eesti ühiskonda. Lisaks vahepeal puhkenud koroonapandeemia, mida praegu keegi isegi enam meenutada ei taha. Need kriisid lisasid algideele uusi kihte ning viisid teatava kohandamiseni programmis, mis koosnes neljast temaatilisest liinist: Elu ja Keskkond, Inimene ja Oskused, Omapära ja Euroopa ning Teadus ja Tehnoloogia.

Kui Tartu 2024 programmi koostati, oli Euroopa hoopis teistsugune kui praegu. Korraldajad tegelesid rohkem küsimusega, milliseid teadmisi, oskusi ja väärtusi on vaja heaks eluks või mis muudab linna elamisväärseks. Loovkontseptsioon – ühe väikelinna murede näitamine – pidi võtma ette mõned meie aja kõige pakilisemad küsimused: ökoloogiline ja kliimakriis, nende mõju keskkonnale ja rohepööre, aga ka olulised küsimused kultuurist ja kooseksisteerimisest. Näiteks see, kuidas selline väike riik nagu Eesti ja tema keel, mida räägib vaid umbes miljon inimest, suudab globaliseerunud maailmas ellu jääda, nagu Tartu 2024 loovjuht Kati Torp Tartusse saabunud arvukatele uudishimulikele välisdelegatsioonidele ja ajakirjanikele lõputuid kordi selgitama pidi.

Külalisi võeti tavaliselt vastu altpoolt roosaks ja ülalt valgeks värvitud vanas raekojas hoones, mille peasissepääsu ukse kohal ripub silt „Tartu 2024“. Hoone teisel korrusel tegutseb Euroopa kultuuripealinna peakorter, kust avaneb kena vaade suudlevate tudengitega purskkaevule. Koosolekuruum on täis väljapanekuid, plakateid ja flaiereid. Enamik neist on roosad ja türkiissinised – Tartu tiitliaasta värvides. Neid kasutati laialdaselt nii reklaammaterjalidel kui ka paljudel Tartu 2024 kaubamärgiga toodetel. Osa tooteist pandi ka kultuuriaastat mälestavasse ajakapslisse, mille korraldajad viimasel päeval Eesti järgmise ehk umbes 2037. aasta Euroopa kultuuripealinna jaoks tallele jätsid. Mis linn see ka ei oleks, kindlasti on neil midagi õppida „Young Blood City’lt“ (’noore verega linn’), nagu NOËP Tartut tiitliaasta ametlikus hümnis nimetas.

Rikkalik programm koos tartulike pidustustega

Omanäoline Tartu on alati tähtede poole püüelnud – mis sest, et elanikke on seal vaid umbes 100 000. Suured pidustused algasid 26. jaanuaril Emajõe ääres kireva multimeedia vabaõhuetendusega „Kõik on kokku üks!“ ja lõppesid 30. novembril Toomemäe nõlval Pirogovi pargis valgusetendusega „Jää ja loo“. Tuhanded inimesed tulid välja Tartu 2024 starti ja finišit tähistama. See kõik polnud üleliia särav ja glamuurne, vaid pigem rõõmus ja otsekohene – kooskõlas Eesti pragmaatilise mõtteviisiga ja uute ideedega oma traditsioonide ja kultuuri tutvustamisel.

Mõlemal korral jätkusid pidustused järelpidude ja vabaõhureiviga, kus laval mängis plaate kultuuriminister DJ Heidy Purga isiklikult – asjaolu, mis hämmastas paljusid lääne külastajaid ja rahvusvahelisi uudisteagentuure, kuid tundus täiesti normaalne eestlaste jaoks, kes ongi tuntud oma rahuliku meelelaadi poolest. Ja mis võiks veel olla tartulikum ja tabada selle linna erilist vaimu paremini kui kultuuriminister, kes paneb rõõmsa rahva liikuma souli ja funki muusika mahedate basside ja biitide saatel – selle asemel et pidada maha üldine sõnavõtt, mis on kokku pandud kõigist teistest Euroopa kultuuripealinna aasta jooksul peetud kõnedest.

Aasta lõpuks on Eesti heade mõtete linnas ja kogu Lõuna-Eestis – iseloomuga ja võluvas piirkonnas Peipsi järve kaldast Läti piirini – viidud ellu enam kui 350 projekti üle tuhande kuuesaja üritusega. Mõned neist on veel käimas, osad rikastavad sageli pealinnakeskset Eesti kultuurielu ka lähiaastatel või jätkuvad välismaal. Nende hulgas on ka kõrgelt hinnatud teatrietendus „Rahamaa“, mis räägib Taani panga ümber toimunud rahapesuskandaalist. Hittlavastus naaseb Tartusse 2025. aastal juba välja müüdud 16 etendusega ning seda tõlgitakse ja loetakse ka teistes keeltes. See on „geniaalne, meelelahutuslik ja intrigeeriv“ ning „kõikehõlmav teatrielamus“ – kui kasutada mõningaid tsitaate minu arvustusest selle lavastuse kohta.

Kultuuriaasta programmi tipphetkede hulka kuulusid nii avalikkuse kui ka minu jaoks veel kontsertlavastus ja ühissuudlus „Suudlev Tartu“, sauna arvamusfestival „Alasti tõde“ ja Jaapani kunstniku Ryoji Ikeda suur isikunäitus, kus ta mitte ainult ei näidanud enda ainulaadset audiovisuaalkunsti, vaid kandis ette ka oma esimese heliteose koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, mida juhatas Tõnu Kaljuste. Kõik need üritused paistsid silma väljaspool Tartut ja Eestit, pälvides rahvusvahelist tähelepanu. Kuid nagu tavaliselt Euroopa kultuuripealinna aasta jooksul, olid just väiksemad üritused need, mis jätsid külalistele sügavama ja püsivama mulje. Mulle näiteks meeldis väga Tartu Mänguasjamuuseumi tagasihoidlik, kuid armsalt kujundatud interaktiivne näitus „Euroopa mängib“.

Kui kultuuriminister Heidy Purga lemmikürituseks oli tehnoloogilise kunsti vabaõhunäitus „Metsikud bitid“, siis Tartu linnapeale Urmas Klaasile meeldis väga kontsert „Unustatud rahvad“, kus Pariisi Orkestri Koori (Chœur de l’Orchestre de Paris’) lauljad esitasid Veljo Tormise muusikalise nägemuse kuuest Läänemere piirkonna soome-ugri hõimust. „Muusikaliselt oli see muidugi suurepärane, kuid kuulates sain ka aru, et nad mitte ainult ei mõista, vaid ka tunnetavad teose sisu. See oli väga liigutav ja paelus mind,“ rääkis ta avameelselt Eesti Rahva Muuseumis toimunud lõpupeol – peaaegu perfektses saksa keeles, nagu ikka, kui saksakeelsed ajakirjanikud (nagu mina) tema poole pöördusid.

Ellujäämiskunstid Venemaa naabruses

Olles isiklikult osalenud paljudel üritustel, vaatab Tartu linnapea Klaas õnnelikult ja rahulolevalt tagasi Euroopa kultuuripealinna aastale. „Paljud välisturistid on leidnud uuesti tee Tartusse ja Lõuna-Eestisse,“ ütles linnapea, viidates ühtlasi linnavalitsuse avaldatud 2024. aasta suvekuude esialgsele statistikale. Väliskülalisi oli pea 15% rohkem, kusjuures suur huvi oli Saksamaa, Leedu ja Suurbritannia ning naaberriikide Soome ja Läti suunalt. Kõik need riigid on olnud ka seni peamised sihtturud. Tere tulemast Eestisse!

Kokkuvõttes oli korraldajate eesmärk saavutada miljon külastust Eestist ja välismaalt ning muuta linn Euroopa kaardil nähtavamaks. Kuigi lõplikke numbreid veel pole, näitavad esialgsed hinnangud, et see eesmärk on saavutatud – vaatamata või võib-olla isegi tänu sellele, et mais peatati ajutiselt Tartu lennujaama töö Venemaa GPS-signaali sihipärase häiringu tõttu piirkonnas. „Me jäime ellu,“ kommenteeris Klaas eestlasliku kainusega, kasutades teadlikult sõnalist analoogiat Tartu 2024 kontseptsiooniga.

Siiski ei olnud sõja tajutavast lähedusest ülesaamine nii lihtne. „See oli meie jaoks väljakutse. Venemaa sõja tõttu Ukrainas, sõja tõttu Euroopas oli mure ja hirm, kas siin on turvaline,“ tunnistas Klaas 2024. aasta lõpus ausalt, kuid rõhutas seejärel kindlalt, et Tartus ja Lõuna-Eestis on täiesti turvaline ja rahulik. Tema hinnangut kordas ka Purga: „Meil muidugi ei ole siin ohutusega eriti palju probleeme, aga ma arvan, et piiri lähedal elamine on juba omaette teema,“ ütles kultuuriminister. Vähemalt teiste silmis.

Mõlemad loodavad, et Tartu 2024 programmi kaudu on Euroopasse ja kaugemalegi jõudnud tugev sõnum, et Eesti ja Tartu on elamiseks ja külastamiseks turvaline ning ainulaadne koht ning et siin on huvitav ja eriline kultuur. Et see nii ka jääks, loodavad Tartu 2024 korraldajad, et Euroopa kultuuripealinna aastaga antud hoog jätkub ning Tartu ja enam kui 20 Lõuna-Eesti omavalitsuse kõigi aegade suurim ühisprojekt – nagu seda programmis ametlikult kirjeldati – jätkub ka tulevikus.

„Meil oli ametlik lõpupidu, kuid see ei ole lõpp,“ ütles Tartu 2024 juht Kuldar Leis, olles veendunud, et Euroopa kultuuripealinna aastast ammutatud elujõud annab linnale ja selle ümbrusele püsiva kultuurisüsti ja tõuke muutusteks. „See põnev aasta jätkub ka ilma ametliku tiitli ja meie meeskonnata.“

Autorist: Alexander Welscher on vabakutseline Saksa ajakirjanik, kes kirjutab Saksa pressiagentuurile dpa artikleid Balti riikidest ning kajastab Eestis, Lätis ja Leedus toimuvat ka teistele Saksa ja rahvusvahelistele meediakanalitele. Juba peaaegu 20 aastat Riias elades on ta külastanud ja kajastanud mitmeid Tartu 2024 üritusi, nagu varem ka teiste Euroopa kultuuripealinnade puhul.