Väljaanne UNN kirjutab, et Venemaal on valminud oma plaani kohta ametlik dokument. Sama kinnitab ka Ukraina Interfax.
Sisuliselt hinnatakse dokumendis maailma sõjalis-poliitilist olukorda kuni aastani 2045. Seal on leitud, et Ukraina ei saa enam eraldiseisva riigina toimida. UNNi allikate kinnitusel võib Venemaa üritada oma ideekavandile toetust saada USA administratsioonist.
Ukraina territoorium jagataks teoorias kolmeks osaks. Esmalt „Venemaa uued regioonid“, mille alla kuuluks Donetsk, Luhansk, Zaporižžja, Herson ja Krimm. Venemaa sõjaline fookus on praegu just seal, et kindlustada endale need territooriumid.
Teine osa koosneks enamikest Ukraina piirkondadest, sealhulgas ka Kiiev ning Odessa. Näiliselt küll eraldiseisev riik, aga see peaks olema Venemaad toetav. Venemaa üritaks takistada, et vasallriik läheneks läänele, st välistades ka liitumise Euroopa Liidu ja NATOga. Sisuliselt peaks riik toimima Transnistria sarnaselt, mis tähendaks ka Vene sõjaväebaaside olemasolu. Plaan hõlmaks riigi keskosa ehk Kiievi, Tšernihivi, Sumõ, Harkivi, Poltava, Kirovohradi, Dnipro, Odessa, Tšerkassõ, Vinnõtsja ja Žõtomõri oblastid.
Kolmandat osa üritab Venemaa nähtavasti pakkuda läänele vastutasuks selle plaaniga leppimise eest. Lääne-Ukrainas asuvad Volõõnia, Rivne, Hmelnitskõi, Lvivi, Ivano-Frankivski, Ternopili, Tšernivtsõ ja Taga-Karpaatia oblasteid nimetatakse „vaidlusalusteks aladeks“. Allikate sõnul usub Kreml, et nende üle on võimalik läbi rääkida lääneriikidega, eeskätt Poola, Ungari ja Rumeeniaga, kellel on 20. sajandil olnud Ukraina territooriumile pretensioone.
Edasistest arengutest rääkides peetakse Kremlis väidetavalt võimalikuks nelja stsenaariumi, millest kõik eelkirjeldatud plaani ei toeta. Negatiivseteks stsenaariumideks on olukord, kus maailmas jätkub USA ja lääne domineerimine või tõuseb maailma juhtivaks jõuks Hiina. Ülejäänud kaks lahendust kannavad alapealkirju „Regionaliseerimine/kaos“ ja „Multipolaarse maailma loomine ning mõjusfääride jagamine suurriikide vahel“ ning neid peab Kreml endale soodsaks.
