Ameeriklaste segaduseks ja sageli ka kahetsuseks oli justkui kaks erinevat Jimmy Carterit. Üks oli nõrkuse ja naiivsuse musternäidiseks peetud president, kes võitis valimised ülinapilt ning kaotas võimu Teherani pantvangikriisi ja sellega kaasnenud alanduse tõttu. Ta oli riigipea, kes pidas ühe oma kuulsatest kõnedest rahvale hallis kampsunis küdeva kamina ees istudes, kes 1979. aasta bensiinijärjekordade ajal väljendas nõrka kriitikat õnnetute ameeriklaste rahulolematuse üle ning paistis külma sõja haripunktil arvavat, et sula tekitamiseks piisab isiklikust kirjast paguluses tuumafüüsikule Andrei Sahharovile. Ja ta oli president, kelle katse pantvange päästa lõppes kõrbes toimunud helikopteriõnnetusega.

Samal ajal oli tegu ka mehega, kes olevat ükskord kalal käies langenud tema poole ujunud „tapjajänese“ rünnaku ohvriks, kes sai kord tervisejooksul südamerabanduse ning kes tunnistas ajakirjale Playboy antud intervjuus, et on oma abikaasale „südames“ truudust murdnud, mis pälvis pilkeid rafineeritumatelt isikutelt mõlemal pool ookeani.