„Kõige olulisem on see, millise inimliku jälje keegi jätab. Hoolimata tema ühiskondlikust või poliitilisest positsioonist,“ märkis Paet. Ta lisas, et puutus kokku Rüütliga nii noore poisina Eesti Laste Organisatsiooni asepresidendina kui hiljem Eesti Raadio ja Postimehe ajakirjaniku ning kultuuri- ja välisministrina. Lisaks ka Euroopa Parlamendi saadikuna.

„Jah, muidugi oli Arnold Rüütlil oluline roll nii Eesti iseseisvuse taastamisel kui Eesti liitumisel Euroopa Liiduga, kuid ma meenutan teda ennekõike kui inimest. Inimest, kellega oli võimalik arutada laste ja noorte soove, inimest, kes presidendina vägagi huvitus nii Eesti kultuurielu kui välisteenistuse heast käekäigust,“ sõnas Paet.

Paet lisas, et meenutab Rüütlit kui inimest ja presidenti, kellega tegi koos näiteks Põlvamaal kepikõndi ning kes kohalikku autojuhti põhjalikult ehmatas, kui president ootamatult ja kiiresti keppidega teeäärsest võsast teele tormas. „Sest liikumisharrastus ja selle levitamine oli talle oluline. Või kui presidenti, kes ei jätnud välisvisiitidel Eesti ainukordset loodust ülistamata. Arnold Rüütel pidas ka äärmiselt oluliseks eesti kultuuri ning eestluse käekäiku. See oli armas ja liigutav. Ta läks korda väga erinevatele Eesti ühiskonna osadele. Kohati oli selle emotsionaalsus väga ehe. Nii oli näiteks mu tollal eelkooliealine tütar siiralt kurb, kui Arnold Rüütlit presidendiks tagasi ei valitud. Ja ta väljendas seda üheselt ka Järve Selveris kohatud Ingrid Rüütlile.“

„Laiemas pildis võib paraku öelda, et üks epohh Eesti loost on Arnold Rüütli lahkumisega taas läbi saanud. Ja meie, siiajäänute asi on Eestit seesmiselt koos hoida ning teistesse Eesti inimestesse heatahtlikult suhtuda,“ märkis Paet.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena