„Ta töötas nii paljudel tähtsatel ametikohtadel ja jättis seal kõikjal ka oma jälje. Igal juhul jääb tühimik temast, mida on raske kellelgi täita,“ sõnas Sutrop.

„Kõige tähtsam on minu jaoks tema Jaan Tõnissoni armastus ja uurimine. Ja Tõnissoni mälestuspäevade korraldamine Raadil. Kui teda enam ei ole, ei kujutagi ette, kuidas need välja võiksid näha,“ tõdes keeleteadlane. „Kindlasti on see väga-väga suur kaotus kõigile meile ja Tartu linnale. Ta just sai Tartu aukodanikuks - seda tiitlit ta ei saanud kaua nautida. Sellest on kahju.“

Sutrop meenutas, kuidas Aru suhtles oma töötajatega alati väga sõbralikult ja intensiivselt. „Kui ta näiteks käis raamatukogus, siis ta kõigi raamatukogu töötajatega vestles. Nii enne, kui ta oli direktor, kui ka nüüd, kui ta enam ei olnud. On selliseid, kes oma alluvatega kärgivad, aga tema oli selline, kes oma alluvaid väga hindas,“ meenutas Sutrop.

Aru teadustöö keskendus aga ikka Eesti ajakirjanduse ajaloole ja Jaan Tõnissonile, samuti ka teistele poliitilistele Eesti rahvuslikele suurkujudele. „Tema elutöö oli kaheköiteline monograafia Tõnissonist. Kindlasti keegi kirjutab temast kunagi monograafia.“

Sutrop tõdes, et kuna Aru ei kandideerinud enam järgmiseks perioodiks Tartu Ülikooli raamatukogu juhiks, pidi tema tervisega midagi halvasti olema.

„Ega ta ennast ei hoidnud, tegutses.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid