„Kui võimalik, ärge palun minu kooli mainige.“ Nii ütleb mulle mitu venekeelset noort, kui küsin neilt, kuidas neil Eestis läheb. Nende enda nimesid ei tohi niikuinii mainida.

Neid noori on olnud keeruline leida. Käisin koolides esinemas ja palusin tulla anonüümselt enda kogemusest rääkima. Mõned käed tõusid, kontaktandmetest tehti pilt, aga ühtegi kirja ei tulnud, kuigi olen venelane ja rääkisin nendega ka vene keeles. Võtsin ühendust kõikide Tallinna (endiste) venekeelsete gümnaasiumide direktorite ja mõne õpetajaga, nemad lubasid rääkida oma õpilastega – mitte midagi. Mitu Tallinna noortekeskust – ei midagi. Suure vaevaga leidsin nii oma magistritöö kui ka selle loo jaoks paarkümmend noort, kes olid lõpuks valmis rääkima, millest nad mõtlevad.

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid:
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid