Veiko Vihuri: Islam avitab
See kõik sünnib Suurbritannias, mis viimastel aastakümnetel järjest kasvava kiirusega ilmalikustunud. Briti juhtivaid religioonisotsiolooge Linda Woodhead nendib, et kristlus on tänaseks muutunud vastukultuuriks ning see, mis toimub näiteks anglikaani kirikus (mis on seni veel ametlik riigikirik), on täiesti võõras elanikkonna enamusele. Teisisõnu, kristlik elulaad ja kirikuskäimine ei ole enam norm, vaid anomaalia. Miks siis ei ole õhtumaa kristlus enam tegija? Ühe põhjusena võiks mainida Ameerika poliitikaanalüütik Fareed Zakaria hinnangut: “Kui Luther näeks tänapäeva protestantismi, mille lahedad õpetused on sallivad peaaegu kõige suhtes ning nõuavad usklikult väga vähe, oleks ta tõenäoliselt kohkunud. Luther ei olnud vabameelne. Lutheri rünnak paavstivõimu vastu oli rünnak teoloogilise spektri konservatiivselt tiivalt.”
Lääne peavoolu protestantism on aktsepteerinud valgustuse ja humanismi liberaalsed väärtused. Võitlus liberaalide ja konservatiivide vahel küll veel käib, kuid üldiselt tundub, et viimased on nurka surutud ja annavad taandumislahinguid. Tulemuseks on protestantlike kirikute lõhenemine kodusõjas, milles pole võitjaid. Sest isegi kui liberaalsed jõud peale jäävad, pole inimestele vaja usku, mis sallib, lubab ja õpetab sedasama, millest jutlustab ka liberalne ja sekulaarne ühiskond. Kui kellelgi tekib väga tõsine tahtmine õndsaks saada, siis valib ta tõenäoliselt mõne niisuguse tee või õpetuse, mis nõuab järgijatelt natuke rohkem pingutamist.
Paari viimase aastaga on ülemaailmne anglikaani kirikute ühendus sattunud oma ajaloo suurimasse kriisi, mille põhjuseks on tüli suhtumise üle homoseksualismi ja osalt ka naispiiskoppidesse. Mõnedes Lääne- ja Põhja-Euroopa luteri kirikutes on need küsimused ära otsustatud palju väiksema käraga. Kuid asi pole mitte üksikutes otsustes või arengutes, vaid traditsiooniliste arusaamade ja tõlgenduste ümbervaatamises. Traditsiooniline kristlus — nagu ka islam — oli jumalanäoline. Vabameelsest protestantismist vaatab vastu inimese nägu oma inimlike tahtmiste ja himudega.
Näib, et praegu püsib lisaks ortodoksi kirikutele veel kindla ja kõigutamatuna Room. Viimased paavstid on olnud korralikud konservatiivsed usumehed. Kuid paraku kogeb ka suur katoliku kirik tagasilööke. Meenutagem kasvõi, kui ruttu muutus ühiskondlik kliima Hispaanias pärast Madridi metroorünnakut ja vasakpoolsete võimuletulekut. Poola on endiselt kõige katoliiklikum maa Euroopas, kuid ilmalikustumise ohumärgid on sealgi täiesti olemas. Paar aastat tagasi kurtis kardinal Joseph Ratzinger ehk praegune paavst Benedicus XVI: “Siin kannatab Lääs kummalise enesevihkamise all, mida võib käsitada üksnes patoloogilisena. Ühest küljest üritab Lääs kiiduväärselt ilmutada avatust teistsuguste väärtusseisukohtade suhtes, teisest küljest pole ta võimeline enam iseennast taluma. Omaenese ajaloos nähakse valdavalt seda, mis kõlvatu ja destruktiivne ning ei olda enam suutelised ära tundma seda, mis puhas ja suur.”
Meil Eestis on saanud viimasel ajal kombeks ristiusku rünnata. Jah, seda tehti ka enne sõda vasakpoolsetes ringkondades ja ajakirjanduses, kuid elanikkonna enamus pidas kirikut omaks. Just selletõttu võis riigivanem Konstantin Päts veel 1935. aastal öelda: “Kes lõhub kirikut, lõhub riigi aluseid.” Nõukogude okupatsioonirežiim oli usuvastases võitluses edukas, süstides eestlastesse progressi- ja mammonausku. Nähtav läbimurre inimeste vaimses orientatsioonis leidis aset just 1960. aastatel, kui hakkas tunduma, et ka Nõukogude süsteemis on võimalik päris lahedalt ära elada. Laulva revolutsiooni aegne kirikubuum jäi lühiajaliseks ning okupatsiooni sünnitatud reaalsus on jõudsalt tagasi pöördumas.
Praegu on trendikas viljeleda etnometalit ja flirtida paganlusega (mille uusväljaanne pole viimselt midagi muud kui üks new age’i komponente). Mõnedele tundub, nagu aitaks eestlaste ürgidentiteedi üles leida muinashüüd: Taar, avita! Ei, Taar ei avita. Islam avitab. Mõningate ennustuste kohaselt on islam muutunud aastaks 2050 valdavaks usutunnistuseks Venemaal. Nii et poole sajandi pärast ei kosta idapiiri tagant mitte vene karu ähvardavat mõminat, vaid muezzinite palvehüüdeid. Ja kui Euroopa kirikud ja ühiskonnad ennast kokku ei võta, siis juhtub sama ka seal, esimeste seas Suurbritannias. Muide, Neeva Aleksandri katedraal Toompea lossi ees sobiks hästi Eesti peamošeeks, piisab vaid, kui eemaldada kuplitelt õigeusu rist ja jätta alles poolkuu ning püstitada minaretid.
On see nüüd mingi nõrganärviliste hirmutamise jutt? Mustakuuemeeste soigumine, et tulge kirikusse tagasi või muidu lõigatakse teid kõiki ümber? Võiks ju arvata. Aga võib olla on see hoopis Allahi tahe. Inšallah!
