Hardo Pajula: Devalveerimisnarruse laituseks

Eesti krooni äkkdevalveerimine on väga väikese tõenäosusega (peaaegu võimatu) sündmus. Kui traditsioonilise keskpangaga rahasüsteemides võib devalveerimine äkilise usalduskaotuse korral juhtuda tõepoolest suhteliselt kiiresti, siis valuutakomitee korral (nagu Eestis) on selline protsess pikaajaline ja vaevaline.

Veelgi enam, just nimelt kriisi pikaajalisusega kaasnev poliitiline valu ongi see, mis fikseeritud kursile lõpuks saatuslikuks saab. Lähim paralleel on meil võtta Argentinast.

Argentina fikseeris oma valuutakursi 1991. aasta alguses ning probleemid algasid juba 1994. aasta lõpus, mil Mehhiko valuutakriis rahapaigutajad ka ülejäänud Ladina-Ameerika riikide suhtes ettevaatlikuks muutis. 1995. aastal vähenes riigi sisemajanduse kogutoodang 5 protsenti ning töötuse määr tõusis 12,2-lt protsendilt 16,6 protsendile. Laenuintress kasvas 1994. märtsi 9,7-lt protsendilt 1995. aasta jaanuari 34 protsendile. Ometigi elas Argentina valuutakomitee üle ka nii ränga rünnaku, sest juba kahel järgmisel aastal ulatus majanduskasv taas üle 7 protsendi ja laenuintress tuli 1997. aasta alguseks tagasi 7,8 protsendi peale. 1998. aastaks oli ka töötus kriisieelsele tasemele tagasi langenud.

Järgmised löögid tulid meilegi hästi tuttavatel 1997. ja 1998. aastal. 2001. aasta lõpus toimunud devalveerimisele eelnes Argentinas neli aastat majanduslangust, mille käigus sisemajanduse kogutoodang langes ühtekokku 13,4 protsenti (devalveerimisele eelnenud aastal 10,5 protsenti). 2001. aastaks oli töötuse määr tõusnud 18,3 protsendini ning devalveerimise vahetuks põhjuseks olidki ju hoopis üleüldise viletsusega kaasnenud inimohvritega rahvarahutused.

Vaatame nüüd Eesti olukorda. Meie majandus kasvas eelmisel aastal 11,4 protsenti, keskmine laenuintress on alla 6 protsenti ning töötus on langenud 1990. aastate alguse tasemele. Tõsi on see, et Eesti on praegu ilmselt majandustsükli tipust juba üle sõitnud, mistõttu meil on raske oletada, et need näitarvud järgmistel aastatel veel oluliselt paraneksid. Vastupidine on palju tõenäolisem. Ent majanduskasvu tempo alanemine 11-lt protsendilt 7, 3 või isegi 0 protsendile (see muutus oleks ise väikese tõenäosusega sündmus) ei anna veel piisavat põhjust devalveerimiseks.

Tuletagem meelde, et Argentina rahasüsteem pidas majanduslangusele vastu neli aastat, meil pole aga veel kasvutempodki õigupoolest langema hakanud. Nii et praegusel hetkel on devalveerimisest rääkimine ilmne liialdus. Selles hirmus peegeldub tegelikult kasvav ebakindlus tuleviku ees. Asjaolus, et eesolev majandustsükli laineharjalt vaadates tumedamates värvides paistab, pole ju iseenesest midagi imelikku. Majandustsükli langusfaasi (mis Eesti puhul võib piirduda tegelikult ka üksnes kasvutempo aeglustumisega) juhatab sisse tulevikuootuste ümberhindamine. Ettevaatlikumateks muutunud tarbijad ja firmad ei taha järsku enam nii palju laenu võtta ja kulutada ning sedamööda, kuidas investeerimis- ning tarbimiskulutused vähenevad, langeb ka majanduskasv.

Devalveerimisjutte, mis lähitulevikus ikka ja jälle ilmselt esile kerkivad (nii nagu see ka minevikus korduvalt on juhtunud) tulebki ilmselt vaadata ootuste ümberhindamise protsessi osana  — need lood rõhuvad üldarusaavatele hirmudele ja kutsuvad esile soovitavaid käitumismuutusi. Eeldusel, et neid ülemäära tõsiselt ei võeta, võib neil positiivnegi roll olla.

Tammsaare näidendis „Kuningal on külm” ütleb narr, et „ennustused lähevad ikka täide, kui on piisavalt narre, kes ennustusi usuvad”. Peatse devalveerimisennustuse uskumine oleks aga vähemasti sama narr kui arvata tõsimeeli, et aastal 2010 on teadmistepõhine, leiutamislembeline ja jätkusuutlik Eesti maailma rikkuselt viies riik.