Mart Helme: Enda eest tuleb seista
Mis teil viga on, tahaksin ma küsida ülikoolide professoritelt, ajakirjanikelt ning julgeoleku- ja välissuhete “ekspertidelt”, kes püüavad meid veenda selles, et üksnes järeleandmised, alistumine võõraste nõudmistele ning oma tõe maha salgamine on ainuõige viis Eestile rahvusvaheliselt positiivse kuvandi loomiseks?
Mis teil viga on, tahaksin ma küsida ka kõigilt neilt sallivuse ja multikulti-kodukootud ideoloogidelt, kelle ainus järeldus Pariisi ja pronksiöö kogemustest on süüdistada juhtunus võime?
Jah, siin me oleme. Oma liiga kergesti ja veretult kätte võidetud vabadusega ja oma liiga kiiresti ja väikese vaevaga saabunud heaoluga. Ning põlvkonnaga, kellele stalinism, küüditamised, dissidentide paigutamine retside hulka või hullumajja on midagi kauget ja ebaolulist, midagi mütoloogilist, mis ei saa ometi kuidagi vormida tänast päeva ja Eesti kui riigi tulevikku.
See põlvkond laseb enesega uskumatu kergusega manipuleerida kunagistel kollaborantidel ja vasakpoolsetel liberaalidel ning peab patriotismi ja oma riigi eest võitlemist 19. sajandisse sobivaks anakronismiks. See on põlvkond, kelle maailm on pigem virtuaalne kui reaalne, ja kes ei adu, et varem või hiljem seisab tal ees ekraaniväline ning eksistentsiaalne kokkupõrge reaalsuses elava kurjuse maailmaga.
Ammugi ei adu nad, et selles kokkupõrkes on neile — ja koos nendega Eestile — määratud hukkuda, kui nad enne, õigel ajal oma virtuaalsest maailmast reaalsesse üle ei koli. Ja ei mõista, et vabadused, mis tagavad neile muu hulgas võimaluse elada ka omas virtuaalses maailmas, ei ole vastuvõetavad jõududele, keda nad oma multikulturalismi hämas õigustavad ja idealiseerivad.
Integratsiooniprogramm, mida soovmõtlemise udus elav rahvastikuminister meile äsja pakkus, on selles kontekstis järjekordne kivi Eesti hävitamise müüri. See lähtub ajuvabast eeldusest, et meie tegelikkus on nagu arvutimäng, kus teatud operatsioonide eduka sooritamise korral muutub kuri automaatselt heaks. See ei arvesta absoluutselt reaalsusega, milleks on inimesed, keda pole võimalik muuta, olukorda mõjutavad tegurid, mida pole võimalik ära kaotada, ja jõud, mis tunnistavad enda vastas üksnes jõudu.
See lähtub piiratud, heaoluühiskonna poliitkorrektsete tädide vormistatud eeldusest, et kurjus eksisteerib inimeste ja riikide vahelistes suhetes ikka veel üksnes selle pärast, et seda on vähe kasvatatud ja et sellele on liiga palju vastupanu osutatud, selmet sellega leppida ja seda järeleandmiste kaudu muuta.
Et Eestigi on jõudnud otsaga heaoluühiskonda, näitab just nimelt fakt, et meilgi niisugune suhtumine üha enam pooldajaid leiab. Sest üksnes heaolus ja teiste poolt tagatud turvalisuses kujunenud inimesed kalduvad arvama, et maailm ongi oma põhiolemuselt niisugune ja et kurjus ning vägivald on üksnes oma viimaseid tõmblusi tegevad jäänukid inimkonna barbaarsest minevikust.
Euroopa on saanud nimetatud illusiooni nautida üksnes tänu sellele, et nüüd juba rohkem kui kuuskümmend aastat on Vana Maailma turvalisust taganud elu vastuoludele reaalselt vaatav ja vabaduse kaitseks kõhklematult jõudu kasutav USA.
Ent Eesti pole Euroopa. Eesti on piiririik ja eesti rahvas piirirahvas, kelle olemasolu on kogu viimase aastatuhande jooksul olnud ohus. Meie ei saa endale lubada luksust punaprofessorite või vasakliberaalide retseptide kohaselt lolli mängida. Me peame nägema asju nii, nagu need reaalsuses on: Venemaad oma põlisvaenlasena, siinsete venelaste kriitilist massi Moskva viienda kolonnina ja multikulturalistlikke liberaale rahvuskehandi nõrgestajate ja lõhestajatena.
Ja peame olema aina valmis enda eest seisma. Sest see loeb. Mitte aga eurotädilik loba mõistmisest ja andestamisest.
