Kati Murutar: Piimapaisuga poliitbroiler
Kui tahes tublid ja pühendunud on ka need hoidjad, kes Repsi asemel tema kolme väikest last on kasvatanud, jääb faktiks, et need põnnid on oluliselt ematumad kui õnnelikuks lapsepõlveks vaja oleks. Naine ise aga jätab ennast ilma sellest täiuslikust, korvamatust kogemusest, mida võimaldaks lastega koos kasvamine.
Keskpartei valimisreklaamis proleetmarssi raiudes ennast rahvale peale surunud ja silmade kilades sülge pritsinud persoon ei lase muidugi oma poliitilise krambi taha ligi aimdustki, et midagi ülevamat kui väikese inimese kasvatamine siinilmas ei ole. Ta ei mõista, et elu edasiandmine ei piirdu tema sünnitamisega. Nagu ka kodulooma võtmine ei piirdu ostu sooritamisega. Siis alles ühine tee ja pühendumine algab. Vabandatagu võrdlust.
Lootusetult rumal ema?
Väga noored ja rumalad emad ei oska sageli last kui taevalikku kingitust hinnata. Rapsivad ja rikuvad oma elu kauneima võimaluse. Mida küpsem ema, seda täielikumalt ta emadust hinnata-nautida oskab. Seda kõrgemale haridusest, karjäärist ja eduredelist ta vähemalt mõneks ajaks lapse seab. Reps pole enam teab kui noor, küll aga näib ta olevat lootusetult rumal ema. Nii paigast ära minapildiga, et kolmaski katse ei õpeta. Inimesel on kaks jalga, aga Mailis suudab ikka kolme ämbrit korraga jalas kanda.
Rahvusliku iibetõusu vajadus ootab igalt sigivas eas naiselt vähemalt kolme last. Ja nii siis täidab Reps ilmselt enda arvates 200 või isegi 300 protsendi ulatuses rahvuslikku plaani. Paljundab oma üliväärtuslikke Eesti-Läti ühisgeene. Tõstab iivet. Ja rakendab oma üliasendamatuid ajusid valijate teenistusse.
Reps näib arvavat, et valija ootab temalt Toompeal istumist. Ent mille nii erakordsega see indiviid parlamendis tegeleb, et see väärib kolme süütu lapse kõige õrnema ea pekkikeeramist? Reps on tuntud kui Eesti kõigi aegade kõige küündimatum haridusminister. Iga tema etteaste avalikkuse ees on kippunud sensatsiooniliselt sõgedaks, mis on olnud tänuväärselt karikatuurne lähtematerjal parodeerijatele.
Eriti küüniliseks muutudes võiks muidugi öelda: lapsukestel veabki, et nad säärase ema mõjuväljas võimalikult vähe viibivad. Aga tegelikult on ikkagi oma ema igale lapsele parim ja asendamatu. Jajaa, nõukogude aja eriti rämeda kulminatsiooni ajal said beebid ka emata hakkama. Emad käratati kahekuuste maimukeste juurest tööpingi ja lüpsiku juurde. Väetikesed olid sageli ihuüksi kodus, said lõunavaheajal tissi, veetsid päeva ema järele nuttes — ja jäid uskumatul kombel ikkagi ellu ja kasvasid inimesteks. Katkisteks, aga ikkagi inimesteks.
Teadlasedki kinnitavad üha veendunumalt, kui oluline ja asendamatu on lapsele ema. Teadmised lapsepõlve olulisusest ei lase ühtki muud missiooni emadusega ligilähedaseltki tähtsaks oletada. Poliitikat jõuaks teha paari aasta pärast, kui võrreldamatult tähtsaim ülesanne täidetud. Mis kuradi poliitika ja kelle jaoks see on, mis käib laste ohverdamise hinnaga? Kes usub naist, kes oma beebi hülgamise hinnaga laste õnne ja õiguste eest võitleb?
Käratage Mailis koju!
Ema-poliitik kerib oma lapsed igal juhul energeetilise kõntsa sisse. Seda siis, kui tõmbab tite juurest Toompeale jee — ja läheb negatiivsest rammimisest laetuna pisteliselt tagasi lapse juurde, et kohe jälle uttu tõmmata. Aga ka siis, kui võtab beebi kriisikoldesse kaasa. Poliitika lähedus on ju igal juhul kriisikolle. Seal on alati keskmisest kõvasti rohkem negatiivsust, pingeid, vastasseise. Selge, et suund on jamade lahendamisele ja vastuolude klaarimisele — aga lähteasend on igal juhul konfliktne.
Ühest küljest jääb imikuga võitlejat vaadates mulje, et ta kasutab beebit oma eesmärkide saavutamiseks ära: “Laske lapsega läbi!” Teisalt ei saa frustreeritud ema läheduses lapski olla muud kui ähmis ja hirmunud — kui tahes ägeda stressitaluvusega mutt ka ei oleks. Igal juhul on laps pidevas sõjaseisukorras. Mille nimel? Missugune valija on Repsilt sellist ohverdamist nõudnud?
Poliitiku kui avaliku elu tegelase viljeletav-näidatav mudel levib noorte järgijate seas nagu ohtlik nakkushaigus. Küllap leidub (sama) rumalaid, kes arvavad, et nii ongi cool, nagu Reps tavatseb. Sünnitan ja hülgan. Täidan sigimise ülesande — ja samas teen karjääri ja teenin raha. Et neil sigitatutel oleks tulevikus kõik olemas. Mis siis, et praegu pole neil seda ainsat, mida vaja oleks.
Või ehk ei saa Reps lihtsalt nii suure koormusega hakkama, nagu kujutab endast kolme väikese lapse päevast päeva kasvatamine? Kasi ja keeda, pühendu ja lõbusta — tõesti kurnav ja keeruline. Parem Toompeale varjuda. Las hoidjad kasvatavad, nemad saavad selle rutiini eest palka. Aga valijad ei taha kohe päris kindlasti olla need maksumaksjad, kelle taskust koguneb selliste nihkes nähtuste suur palk, kes piimast tilkudes nuppu vajutavad.
Ema, tema süli ja piim, soojus ja hääl ja lõhn peavad ideaalis olema kolmel esimesel aastal lapsele saadavad igal hetkel. Laps ise tõmbub tasapisi eemale ja iseseisvub, kui selleks valmis on. Piimapaisuga poliitbroiler eksib selle ürgse tarkuse ja ema-eetilise seaduse vastu. Järelikult pole talle miski püha. Tema rämedalt karikatuurset kuju ei saa kellegi esindajaks pidada. Kutsuge tagasi, käratage koju — kui ta ise liiga rumal on, et oma kohta ei tea.
