Urmas Kaju: Kambakraatlik demokraatia
Lähemale uudistama minna keegi eriti ei julge: kui ilmneb, et must plagu ei olnudki vaatlusdistantsist tulenev optiline illusioon, mille tõttu ametlik sinimustvalge trikoloor näib musta piraadilipuna — siis võivad laeva mehitavad kõrilõikajad ettevaatamatul uudistajal tõesti vähemalt avaliku või ametialase elu küünla kustutada.
Kui tahate rikas olla, siis olge!
Keskerakond ja Reformierakond on vaieldamatult rikkaimad erakonnad, kes ei vali vajaduse ilmnedes vahendeid eesmärgi saavutamiseks. Nende liidrid on väidetavalt mitmel korral kitsaste parteiliste huvide saavutamiseks mängu pannud kogu riigi.
Reformi esinumbrit Andrus Ansipit süüdistatakse Tallinna aprillirahutuste teadlikus provotseerimises, et venelasi ärritanud ja dramaatiliselt lavastatud pronkssõduri eemaldamise kaudu isamaalistelt jõududelt üle lüüa valijate hääled ja lisada rahameeste esindajateks peetavate parteitegelaste Armani pintsakute reväärile trikoloorne lindikene.
Isamaaliit vaatas seda riigiaparaadi ressursside abil läbi viidud kübaratrikki nukra kadedusega pealt — nende kasutada selliseid võimalusi ei olnud. Ja Ansip koguski sellise toetuse, mis teinuks kadedaks ka türkmeeni rahva isa Sapurmurat Nijazovi.
Millist ideoloogiat Kesk ja Reform esindavad, ei suuda ilma mahukate programmdokumentide abita meenutada isegi mitte nende juhtfiguurid. Üks (RE) lubab valijatele helget „paremat tulevikku“, teine (KE) küünilise otsekohesusega lihtsalt palju raha (xx tuhat krooni).
Tegelikult peetakse ikka silmas seda raha, mida nad ise jagavad, ja paremat tulevikku eeskätt iseendale ja partei rahastajatele. Poliitikas kehtib reegel, et valijale jäävad näpud (kaugem parem tulevik), jagajale parem olevik (otsekohe). Samal ajal võib oravate „õhukese riigi“ loosungit tõlgendada ka nii, et riigitüüri juures ei kavatsegi nad eriti midagi teha — igaüks vaadaku ise, kuidas saab. Kui tahate olla rikas, siis olge!
Mõlemad organisatsioonid oskavad olla üksnes võimuparteid. Kui see võimu saavutamiseks vajalik, lepivad valimiseelsed verivaenlased kiiresti kokku. Opositsiooni sattumise korral kipuvad nad oma liikmeid seetõttu jõudsalt kaotama. Milleks sellise partei liikmepilet, kui midagi erakonnal selle eest jagada ei ole?
Ise pistan põlema, ise kustutan
Keskpartei on raudse käega koondatud ümber selle liidri Edgar Savisaare, kes on selle ühenduse muutnud mõnede arvates oma sugukondlikuks ettevõtteks. Tema sugukonnast ei ole vist mõnd olulist ametit või kohta harukraani juures saanud veel vaid Savisaare ämm. Vähemalt pole seda teada.
Oravad tulid kunagi poliitikase oma karismaatilise liidri Siim Kallase rahareformiparteina. Hiljem Kallas „väsis“ ja omaaegse valitsusjuhi Juhan Partsi osava käiguna edutati eeldatavalt tülikas konkurent Brüsselisse. Mis tähendas sisuliselt ebameeldivustesse mässitud Kallase lihtsalt jalust ärasaatmist (mis ju ikka parem kui tsementkingades Hudsoni jõkke uputamise mafioosne tava). Kas see liigutus Res Publica jaoks õnnestus, võib kahelda.
Kohtus solgutatud, end ammendanud ja sellegipoolest oma parteis kindlalt võimu hoidva vananeva mehe ärasaatmine andis reformistidele hoopis võimaluse esile tõsta uued värsked poliitikud. Ja võib-olla päästis Partsi tehtud „sanitaarraie“ reformistid mahakäinud juhi haardes alla käiva keskpartei saatusest. Võimaluse esile tõusta said osav jurist Märt Rask ja tänane häid sportlikke tulemusi näitav peaminister Andrus Ansip.
Ansipi suhtes õiglane olles tuleb siiski möönda, et raske oleks olnud ette kujutada mõnda teistpraeguse Eesti poliitilist figuuri valitsusjuhina, kes oleks paremini suutnud lahendada riigi viimase aja tõsiseima kriisi — nn pronksimässu. Samas väidetakse, et selle kriisi vallandas Ansipi valitsus oma rohmaka tegevusega ise. Ja seejärel ise ka lahendas. Nagu tuletõrjujast püromaan, kes oli kõigile päästetud objektidele enne ise tule otsa pannud.
Kriisipõhine juhtimisstiil näib Ansipile meeldivat. Varsti saame näha, kuidas laheneb seekordne Stenbocki enda loodud „küsimus“: paljude arhitektide ja kunstnike arvates loominguliselt ebaõnnestunud, mitmete poliitikute ja sotsiaalteadlaste väitel ka provokatiivse ja sellegipoolest vägisi pealinna keskväljakule püsti aetav veider postament.
Ekspertide arvestuste kohaselt on selle valitsejate kummalist maitset väljendav ja pööblile vabadusaadet kuulutama seatud „monumendi“ eelarve võrreldes teiste analoogiliste rajatistega arutult suur. Mõned kinnitavad, et Ansipi valitsus teeb maksumaksjatele uut „Eesti Raudteed“. Kas see nii on, võiksid uurida vastavad organid.
Kes saab vabadussamba rajamisest tõelist kasu?
Ometi ei ole vabadussamba püstitamine sama lihtne kui Sakala keskuse hävitamine ärisõbralike poliitikute toel. Praeguseks on Raine Karbi kena paeehitis õige võimuparteiga ühinenud ärimeeste buldooseritegatõesti kokku lükatud ja meeleavaldamiseks ebasoodsa Eesti kliima ning eestlaste loiu temperamendi koosmõjul kõik võimude jaoks ka õnnelikult lõppenud. Rebane on kanalas, nagu väidetavad salakokkulepped ette nägid.
Et nii Sakala keskuse krundi hind kui ka Harjumäe nõlva varjutava fallokraatliku postamendi maksumus markeerivad Eesti mõistes suure raha liikumist, siis viitab toimunu mitte ainult roomalikule „valitse“-, vaid ka „jaga“-poliitikale. Üks ekspert on näidanud, et postamendi eelarve on hankijate kasuks kohati kümnekordseks paisutatud.
Arhitekt Raivo Kotov (Eesti Arhitektide Liit) tegi mõned arvutused ja imestab: „Samba ja seda ümbritseva maaala projekteerimise eest tasutakse 2171 krooni ruutmeetri eest! See on meeletu hind. Olles igapäevaselt kursis projekteerimishindadega, ületab see tavapärast hinnaskaalat kuni 10 korda.“
Edasi esitab vilunud spetsialist isikliku arvamuse: „Lisaks sellele, et sammas on esteetilises mõttes ebaõnnestunud ning ideoloogia, mida see kannab, pärineb eelmise sajandi algusest, on samba rajamine muutunud kellelegi väga suureks sissetulekuallikaks. Kas kaitseministeerium, sõlmides lepinguid, üldse kontrollhindu ei võta? Tundub, et ükski spetsialist ei ole teemaga üldse seotud — välja makstakse summasid, mida tegijad küsivad. Ja seda kõike maksumaksjate arvelt.“
Juristina leian, et seda peaks kommenteerima majanduspolitsei. Tellijad (s.o riigile esitatud paisutatud megaarvete aktsepteerijad) ei ole vist enam kohustatud asja kohta ütlusi andma, neil on seaduslik õigus advokaadile. Ja kui neil puuduvad selle eest tasumiseks vahendid (näiteks on projektilt teenitud taskuraha juba viluks löödud), siis on neil õigus riigi määratud kaitsja juriidilisele abile.
Võib ju viimaks veel küsida, kas kirjeldatud teod on olnud vasakpoolse või parempoolse ideoloogia väljenduseks. Vastus on, et ei seda ega teist. Tegemist on tüüpiliste võimuaktidega.
