Manona Helk: Piiks-piiks — ja lollus tõstab pead
Palju on kurdetud selle üle, et inimesi pole koolitatud aru saama, mida tegelikult tähendab intress ja tagasimakse. Tule, taevas, appi! See on sama hea, kui inimene kurdab, et pole õppinud lugema ja tekstist aru saama. On jätnud kooli pooleli kusagil pärast kolmandat klassi. Kiirlaenukontorid nõuavad kõik eelregistreerimist. Nende kodulehekülgedel on puust ette ja punaseks tehtud, et kui võtad summa X, siis Y aja pärast pead tagasi maksma summa Z.
Muidugi, inimesi on alati ahvatlenud võimalus saada näiliselt odavat raha. Seda on toetanud ka laenukontorite ja liisingute-järelmaksude-krediitkaartide pakkujad — et tarbi nüüd ja maksa hiljem.
Kohati võib selles ka loogikat olla — tõepoolest, milleks nühkida pool aastat pesumasinaraha kogudes voodilinu käsitsi, kui liisinguga saab vajaliku aparaadi kohe kätte. Kuid see loogika kehtib vaid teatud piirini, mis saabub kohas, kus enda peale võetud kohustuste maht sööb ära igapäevaeluks vajalikud ressursid. Too tunnetus aga peaks olema mõistust mööda igale teovõimelisele täiskasvanule.
Tegemist on kõige tavalisema põhjuse-tagajärje seose tajumisega. Täiskasvanuliku mõtteviisiga inimene, eriti lapsevanem, ei larista esimesel palgapäeval kogu oma raha maha, et pärast terve kuu käppa imeda. Ei hala poe eest, et miks te, raiped, mu raha röövisite. Elementaarne majandamisoskus kuulub teovõimelisuse juurde. Igapäevase leiva ja piima eest tuleb raha välja käia paratamatult, ja kui seda liiga uljalt teha, siis ühel hetkel enam neid ei saa.
Laenaja on laristaja
Miskipärast ei mõisteta laenude puhul sageli, et end lõhkilaenanud persoon ongi lihtsalt oma rahakoti suurust mitte tundev laristaja. Millegipärast tuntakse talle veel kaasa ja sõimatakse laenukontoreid. Et miks te andsite lollile laenu. Aru saamata, et laenukontor pole sotsiaalhooldusasutus, kelle eesmärk on anda raha seda tagasi küsimata.
On kostnud hääli, et kiirlaenukontorite intressid võimaldavad alusetult rikastuda ja on seetõttu ebaseaduslikud. Kui palju on siin juriidiliselt tõsiseltvõetavaid argumente ja kui ohtralt teatud erakonnategelaste turunduspoliitikat, pole enne esimesi olusid defineerivat kohtuprotsesse teada. Siin on tõepoolest riigile ja seaduseloojatele asjade ülevaatamise koht. Ja väike pall juristist poliitikutele — võtke ise esimene näidisprotsess pro bono enda kanda. Poliitilist profiiti enne valimisi kui palju!
Enne seda aga pöörakem siiski pilk sellele vaesele laenuvõtjale, kes üritab ühe laenuga kustutada teist. Ja õpetagem tema majandama: loome näiteks anonüümse abitelefoni või nõustamiskeskuse, kuhu saab näiteks interneti kaudu sisse logida ja leppida kokku anonüümne konsultatsioon. Pärast 16 aastat elu oma riigis võiks viimaks minetada õpitud abituse mentaliteedi, et võlg on võõra, st mitte minu oma, ja küll riik ajab kasuvõtja minema.
Paraku kohtab just keskeas inimeste seas sellist mõtteviisi hirmus palju. Nende meelest tuleb laenu võtta, sest raha väärtus kahaneb kogu aeg. Sest nemad Vene ajal võtsid, ja vaata, kui hästi läks — viimaks ei tulnud samahästi kui midagi tagasi maksta. Ja kui ikkagi tuleb häda õuele, siis küll siis riik aitab. Teine õpitud abituse väljendusviis on tahtmatus ise abi otsida ja liguneda „õilsas” enesehaletsuses. Sest vaene ja väeti oli vanal ajal suure au sees! Teda tuli katta ja toita. Tema nimel töötas kogu ühiskond!
Palju on räägitud, et peale laenukontori kohtussekaebamise saab välja kuulutada füüsilise isiku pankroti või otsida võimalusi võlgade ajatamiseks. Aga siinkohal saab laenaja kuraas tavaliselt otsa. Kuidas ma lähen abi otsima, õudne, mida naabrid arvavad ja küla mõtleb.
Alati on öeldud, et olud sundisid röövellikku laenu võtma. Mis olud? Töötus? Eestis on endiselt töökätepuudus. Madal palk? Ka siin saab inimene oma sissetuleku suurendamiseks ise paljugi ära teha. Karm küll, aga sotsialism sai otsa ja kommunism on juba ammu koos selle mõiste loojaga Kremli väljakul klaaskirstus.
Viimaks aus ülestunnistus
Seitse aastat tagasi sattusin ise valusasti laenukontorite lõksu. Korraga ajas üks laen teist taga, kolmas krediitkaart kustutas neljanda ning arvelduskrediit viienda ja nii edasi ja edasi, üle viie panga ja mitme kiirlaenukontori. Viimane piisk oli kiirlaenu võtmine 75-protsendise intressiga, mille kohta asja käendanud sõber irooniliselt küsis: „Sa ikka lugesid selle lepingu läbi?”
Ikka lugesin, aga mujalt ma enam raha ei saanud. Nii ma maksin 20 000 krooni toonud laenu tagasi neli aastat iga kuu 1400 krooni — hoolimata vahepealsest töökaotusest, õppemaksust ja aiva tõusnud korteriüürist.
Tänapäeval võin selle üle juba naerda ja rääkida, et see õpetas mulle ka häid asju. Õppisin makaronide ja tomatipastaga imesid kokkama, kahmasin endale süle ja seljaga hiljem kasulikke karjäärivariante toonud lisatöid. Aga mina sain oma õppetunnid kätte noore ja lastetuna, kannatasin lihtsalt paar aastat äärmist vaesust. Ent selle keskealise pereema tegevuse pärast, kes oma mehe selja taga sms-laene võtab, kannatavad mitte milleski süüdi olevad lapsed.
Aga ikkagi — mida teha? Kas hakkame laene riiklikult käendama? Loome maksumaksja raha eest organid, kes hakkavad jälgima inimeste laenuvõimet ja olenevalt „ühiskondlikust” tublidusest kustutavad paljulapseliste laenukoorma? Kui nii, siis ärge imestage, et seesama „lapsehoidjast” riik ütleb teile varsti ette ka seda, millised mõtteid või teod on õiged ja valed. Ja kui te selle vastu eksite, siis ootab teid võretatud päike külmal maal.
