Tapa erikool ootab tülikamaid Puiatu poisse
“Meil võiks olla 45–50 poissi,” arvutas kooli direktor Ene Kukk. Tervelt kolmele rühmale on aastatel 1998–2003 remonditud ruumid ootel. Veel mõni aasta tagasi oli Tapal 70–90 poissi.
“Vene koolid ei saada laste nappuse tõttu poisse enam nii kergesti erikooli,” nägi Kukk üht põhjust pahade poiste hulga vähenemises. “Ja osa vene peresid paneb ju oma lapse eesti kooli ning sealt satuvad nad Puiatusse, mitte siia.”
Kaks aastat on Tapa erikool taotlenud endale kakskeelse kooli staatust ja nagu ette aimates, mis Puiatus juhtub, otsustas haridus- ja teadusministeerium vahetult enne Puiatu skandaali Tapale selle õiguse anda. Tõsi, nüüd tahab minister saata Tapale ka vanemaid ja raskemini kasvatatavaid kasvandikke soovitud nooremate kõrval või asemel.
Tapa poisid kehitasid õlgu küsimuse peale, mida nad arvavad eestlaste sinna toomisest. Täiskasvanud on kartnud, et poisid lähevad rahvuslikul pinnal kaklema. Poisid kehitasid õlgu sellegi mõtte peale. Pigem muretsevad nad, et Puiatust tulevad karmimad vennad.
Hiliskevadine pärastlõuna Tapal on idülliline: päikses mängivad poisid palli, aia ääres õitsevad vanale hobuvankrile seatud lilled ning kooli kõige karmima ametikohaga mees, reÏiimiülem Urmas Oras viskab poistega mööda minnes nalja. Kümmekond poissi viilib ja kopsib puutöökojas lillealuseid kokku: osa neist meisterdustest jõuab kingitustena poiste kodudesse.
Direktor ja režiimiülem loetlevad: täna ei ole “tšeepeed” — eriolukorda — olnud ja eile ja üleeile ka ei olnud. Kui aga poistest juhtub kas või üks saama näiteks halva sisuga kirja oma tütarlapselt, võib olukord hetkega muutuda.
Enamik Tapa kooli uksi on rauast, lugematutes kohtades jäävad euroremonditud heledatel seintel silma jõuliste rusikalöökide jäljed. Need 10–18-aastased poisid lähevad kergesti närvi ja äärmisel juhul peavad nad ka eraldusruumis rahunema.
Endisest politseinikust reÏiimiülem näitab kaht tingimuste kohaselt remonditud kartserit ja kinnitab, et poisid satuvad siia harva. “Enamasti piisab paarist tunnist, kui poiss maha rahuneb ja vabandab,” lausub Oras.
Direktor võtab jutus roosad prillid eest ning räägib lugusid seksuaalsest ahistamisest, raha pommimisest, reÏiimitöötaja peksmisest. “Iga hetk võib juhtuda meil sama, mis juhtus Puiatus,” lausub direktor oma pehmel, aga autoriteetsel moel. On temagi pidanud kirjutama seletuskirju prokuratuurile ja politseile, kus poisid on teda karmuse ja hoolimatuse pärast süüdistanud. Õiguskantsler on neile õnneks saatnud poistele puslesid, mitte süüdistavaid ettekandeid.
“Läks üks väga keerulise närvisüsteemiga poiss meilt jooksu ja kui Tallinnas politsei ta kätte sai, õigustas end, et olen tema korduvaid kirju raske olukorra kohta koolis eiranud ja prügikasti visanud. Hiljem oleme siinsamas direktori laua ääres istunud ning ta on mulle väitnud, et ta ei ole politseile minu kohta midagi niisugust rääkinud,” kirjeldab direktor üht tüüpilist juhtumit. Ta ei eita, et omavahelist vägivalda koolis on.
Miks aga erikoolis toime pandud kuriteod süüdimõistva otsuseni ei jõua? “Poisid ei kaeba üksteise peale. Isegi kui nad uurijale algul tunnistavad, siis kohtus võtavad oma tunnistuse tagasi,” selgitab direktor.
Samamoodi võivad poisid raiuda kui rauda, et keegi töötajaist on neid peksnud, kuigi on kindel, et seda ei juhtunud.
Kuigi Tapal hirmutatakse sõnakuulmatuid poisse hoiatusega saata nad Puiatusse, mõistab direktor, et keeruline olukord võib Tapalgi juhtuda. Ja on ka juhtunud. “Kui kooli tuleb kriitiline hulk vanglataustaga jõulisi poisse, võib olukord igal pool käest minna,” mõistab Kukk Puiatus juhtunu põhipõhjust.
Keda saadetakse erikooli? Kuidas neid õpetatakse?
Erikooli saadetakse 10–18-aastased noored tähtajaliselt alaealiste asjade komisjoni otsusel kohtumäärusega või kriminaalsel juhul kohtuotsusega. Erikool on mõeldud kooliealistele noortele, kes vajavad kasvatuslikke eritingimusi. Ainult koolist puudumiste pärast erikooli ei saadeta, vaid hingel peab olema ka kuritegusid.
Tapa erikooli nagu ka Puiatusse on sattunud noormehi, kes närvikava ja arengupeetuse tõttu sinna ei kuulu. Äsja suunati üks noormees arsti otsusel toimetulekukooli ning teine selline poiss on praegu haiglas kontrollis.
Tapa kooli direktori Ene Kuke sõnul tähendab erikoolis käimine eelkõige vajadust poiste lapsepõlve pikendada: käia koolis, tegeleda huvitegevusega, olla toidetud ja kaetud.
Tapa erikoolis töötab kaks psühholoogi ja sotsiaalpedagoog ning neil on rahustavalt mõjuvad vestlusruumid. Eriti hästi mõjuvat poistele jalgratta või jooksurajaga treeninguseadmel rassimine ja seejuures psühholoogiga vestlemine.
Müüt hariduseta töötajaist
Müüt erikooli töötajate ebaprofessionaalsusest ei vasta Tapa erikooli direktori Ene Kuke sõnul kaugeltki tõele.
“Meie õpetajad ja kasvatajad on kõik pedagoogilise eriharidusega ning õpetajad on kõrgharitud. Ka kasvatajatest kaks on kõrgharidusega ja ülejäänutel on pedagoogiline keskeriharidus,” loetles direktor, olles veendunud, et sama seis on ka Puiatus ja Kaagveres.
Kolme kooli pedagoogid ja teised töötajad on kahel viimasel aastal läbinud ühiseid koolitusi ning enamik on saanud käia õppereisidel teiste riikide erikoolides.
“Kõige juhuslikum personal on reÏiimitöötajate seas,” nimetas Kukk. Aasta tagasi pidi riigikeele oskamatuse pärast koos rohkem kui kümne teise töötajaga lahkuma endisest Nõukogude ohvitserist režiimiülem.
