Ecstasy, kanep — klassivennalt võid osta kõike!
Kuigi lapsevanemate seas levib ikka arvamus, et koolide juures nuusivad mingisugused kurjad onud või poolpedofiilist narkodiilerid, kes pakuvad algul noortele tasuta narkootikume ning hiljem toovad nad sedasi “sisse söötes” turule, pole see nii. Paraku on diiler ikka teie enda laps või keegi tema klassikaaslastest.
“Keegi võõras ei tule kooli müüma. Loomulikult on väga harva esinevaid erandeid. Müüja eesmärk on alati jääda märkamatuks ja järelikult otsitakse varustuskanalid endi seest.”
Nii peaksidki lapsevanemad mõtlema eelkõige sellele, et pigem on klassis üks inimene, kelle kaudu hangitakse kraami — üldjuhul siis ecstasy’t või kanepit. Seega — varustajad ise on napilt täisealiseks saanud, nemad omakorda värbavad noorte kogunemiskohtadest 15–16-aastaseid diilereid. Aga 14-aastaselt vastutab see noor inimene tehtu eest juba kriminaalkorras ning aastas on alaealistest kahtlustatavaid päris palju.
Hoomamatu turg
Põhja prefektuuri narkotalituse juht Kaido Kõplas ütleb vaid ühe sõna, kui paluda tal iseloomustada narkoturu osakaalu noorte seas: hoomamatu. Ta toob näite noorte põhilisest hängimiskohast trajektooriga Viru keskus–Tammsaare park–Harju tänav–Musumägi, kus päevas müüakse kuni tuhat tabletti. Ning see arv pole laest võetud. Näiteks ühel kolmapäeval võttis narkogrupp Viru keskuses maha 17- ja 21-aastased poisid, kellel oli kaasas 760 tabletti. Kogus oli mõeldud diileritele laialijagamiseks.
Põhja prefektuuri narkotalituse juurde moodustati alaealiste grupp aasta tagasi ning kolm inimest tegelevad ainult koolimüügi ja alaealiste seltskonnaga. Näiteid puistavad nad nagu varrukast.
Tänaval maksab ecstasy 50–80 krooni, ööklubides 100 krooni. 20-aastasel noorel läheb õhtu jooksul 3–5 tabletti, peale selle alkohol. Selliste suurürituste puhul nagu Sun Dance Music Festival tarbitakse ühe õhtu jooksul 4000–5000 tabletti. Neid ei müüda sees, aga ümberringi. “See on hullumaja, mis toimub. Aga nad ei kujuta ettegi, millist kahju teeb see tervisele, südamele. On olnud ka üledoosi juhtumeid,” nendib Kõplas.
Suurim kogus tablette, mille Tallinna narkoüksus on korraga ära võtnud, on 26 000. Seda gruppi aga ei tabatud narkoüksuse enda hinnangul sugugi kõrghetkel. Kinnivõetud grupijuht suri kahe nädala pärast. Grupi liikmele, kes oli varem karistamata, määras kohus 11 aastat, teine sai 15 aastat. Tabletitransiit käib Eestist ka mujale — Venemaale, Soome, Rootsi.
Ikka see “hiinlane”
Üle nelja aasta Tallinna narkoüksust juhtinud Heldna ütleb, et Tallinna suurim probleem on aga endisel fentanüül ehk rahva keeles “valge hiinlane”.
“Eelkõige ongi fentanüül Põhja-Eesti spetsiifika. Seda on ka Ida-Virumaal, kuid Tallinnas on see olnud turul aastast 2002. Kõige rohkem probleeme tekitab see kiirabile üledooside tõttu. Fentanüülinarkomaanide seltskond on ka ju põhiliselt HIV-, B-, C- positiivne,” toob Heldna näite.
Samuti korraldab see seltskond põhilise hulga kergematest varavastastest masskuritegudest. Autodesse sissemurdjatest on umbes 90% kinnipeetuid varem narkoväärteo või muu kuriteo eest karistatud isikud. “Keskmine süstiv narkomaan vajab päevas umbes 500–1000 krooni eest ainet. Tööl ta ei käi ja on selge, mida tal selleks on vaja,” nendib Heldna.
Tallinnas ja Harjumaal läheb “turule“ umbes kilo fentanüüli nädalas. Üks gramm fentanüüli maksab tänaval 1800–4000 krooni (hind muutub vastavalt korraga ostetud koguse suurusele) ning sellest saab umbes 35 doosi. Fentanüüli aastakäive on üks–kaks miljardit krooni.
Diiler saab kauba kätte 1800–2000 krooni eest ning kuus võib ta vabalt teenida 100 000 krooni. “Aga rikkaks pole neist keegi veel saanud, enamik diilereid on välja kasvanud tänavanarkomaanidest ning tarbivad ainet ka ise,” tõdes Heldna.
Ta meenutab üht kunagi Viru “ärikana” alustanud ning enne vangiminekut heroiinidiilerina 30 doosi kaupa ainet laiali tassinud Jurat. “Küsisin, kui palju on ta kuus puhtalt teeninud. Jura ütles, et võib-olla ka miljoni. Küsisin: kus see raha siis on? Jura näitas veenide peale: vsjo tut.”
Eliitkaup tarbekaubaks
Kuid narkopolitseile ei tee muret ainult tablettide või fentanüüli vahendajad, vaid ka kokaiinidiilerid. Kuni 2004. aastani peeti kokaiini pigem eliitkaubaks, kuid nüüdseks on see muutunud massitarbekaubaks. Põhjus on selles, et tavainimestelgi on raha rohkem käes. Kokaiinigramm maksab kuni 1200 krooni. Mõnu saab selle raha eest kolme–nelja triibu jagu. Aastas tarbitakse Eestis kümneid kilogramme kokaiini.
Kaido Kõplas märkas 2006. aasta lõpus, et kokaiin on jõudnud ka paljude noorteni, 18–22-aastasteni noorukiteni.
Süstivaid narkomaane arvatakse Põhja-Eestis olevat 5000–6000, narkotalituse juhi Kõplase hinnangul võiks selle arvu korrutada vähemalt kahega. Kogu Eestis on süstivaid narkomaane väidetavalt 15 000, kuid seegi on Kõplase arvates vaid optimistlik arvamus. Tema pakub selleks arvuks vähemalt 25 000. Koos pühapäevatarvitajatega (kokaiin, tabletid, amfetamiin, kanep) on Eestis hinnanguliselt kuni 60 000 narkomaani.
Kokaiin jõuab Eestisse eelkõige Hollandi ja Inglismaa kaudu Lääne-Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast, fentanüül tuleb põhiliselt Peterburi regioonist. “See on projektipõhine kaubandus. Oleme vahistanud niivõrd erinevaid inimesi niivõrd erineva taustaga. On neid, kellel on kriminaalseid sidemeid varem vanglas istumata, kui ka neid, kes mitu korda varem kinni olnud. On noori ja vanu. Näiteks kokaiini kõhuvedajad on väga noored, üldjuhul pole nad varem kinni istunud ja nende taust ei ole väga halb,” toob Heldna näite.
Lasteaiaõpetaja ja huvijuht
Vahendajatest kõige noorem on olnud 15-aastane, kõige vanem oli fentanüüli müünud üle 70-aastane naine. Fentanüüli müüja on olnud ka lasteaiaõpetaja, kes ühtlasi ka ise ainet tarbis, samuti näiteks kooli huvijuht ja muidugi taksojuhid.
Iga tänavadiiler teab, et narkopolitsei neid jahib, ning seepärast on ta üritanud luua püsikundede süsteemi. Suvainimene ikka temalt midagi ei saa. Tal on kindlad kohtumispaigad, paroolide süsteem. “Korterites müüki on tunduvalt vähem kui kümme aastat tagasi. Müüakse autodest bensiinijaamades, kaubanduskeskustes — ikka seal, kus on rohkem rahvast, et ta silma ei torkaks,” selgitab Heldna.
Narkopolitsei ülesanne ongi eelkõige lõhkuda seda vahelüli — sellega lõikab ära suhtluse ja raha voolamise ülevalt alla. “Kui ühe organisaatori peale võib kuluda hästi pikk aeg ja sinna panna tohutu ressurss, siis samal ajal konkurendid õitsevad. Aga kui pidevalt lammutada keskastet, siis ühel hetkel hakkavad ülemised lülid sammukese alla poole langema — nad peavad ise hakkama midagi tegema, neil pole enam jooksupoisse,” selgitab Heldna ja lisab, et see on kõigi arenenud riikide maailma praktika — kui vahelüli purustada, on silmaga nähtav kasu kõige suurem. Siis on näha, et vastavas piirkonnas pole aine enam nii kättesaadav, hind kerkib ning on juhtunud, kus pikemat aega 100 krooni maksnud doos on tõusnud 250 krooni peale.
Lisaks — kui vahelüli on hävitatud ja autoriteedid peavad ise tegutsema hakkama, siis jäävad nad varem või hiljem ka vahele. “Väga hea näide on Valeri Kot, kuritegeliku grupeeringu liidri staatuses olnud inimene. Asi lõppes tal aga kilo kokaiini ja 1600 tabletiga vahelejäämisega. Kokkulepemenetlusega sai Kot kaheksa vangla-aastat,” meenutab Heldna.
Kokku võtab Tallinna narkogrupp narkokuritegevuses kahtlustatavaid aastas kinni 250 ringis, mis on maksimaalse võime lähedal. “Jah, päris palju tänavamüüjaid jääb vahele ka autopatrullile, kuid põhirõhk on ikka kuudepikkuse sihikindla töö tegemisel mingisuguse grupi suhtes. Selgitatakse välja tänavadiilerid, varustaja, hoiukoht. Korraga sellise grupi vahistamisest on kõige rohkem kasu.”
Kokku võtab Tallinna narkogrupp aastas ära 1–1,2 kilo fentanüüli ehk Põhja-Eesti tarbijate nädala koguse. Amfetamiini võeti möödunud aastal ära kümme kilo, kokaiini 1,4 kilo, hašišit koos maksu- ja tolliametiga üle saja kilo, kanepit üheksa–kümme kilo. Viimase viie kuuga on Tallinna narkogrupp avastanud neli kanepikasvatust.
Kätte saab protsendi
Suurim kokaiinikogus, mis Eestis eales konfiskeeritud, on 44 kilo. Selle tabas keskkriminaalpolitsei mõni aasta tagasi. Kokaiin oli peidetud hiiglasliku hammasratta sisse.
Eerik Heldna möönab, et nende arvude näitel on näha, kuidas lõviosa jääb siiski kätte saamata. Ka arenenud riikide politseinikud väidavad, et suudavad aastas ära võtta tegelikust turust viis protsenti.
Kaido Kõplase hinnangul suudavad Tallinna narkopolitsei, keskkriminaalpolitsei ning maksu- ja tolliamet aastas ära võtta kuni ühe protsendi, kuid reaalselt ilmselt 0,5% turul tegelikult liikuvast ainekogusest.
Fentanüül ehk “valge hiinlane”
Eestis on olnud mitu opiaatide lainet. Klassikalise, kodustes tingimustes keedetud moonivedeliku, mis oli väga populaarne 1990-ndatel, tõrjus 1999/2000. aastal välja heroiin.
“Tol ajal oli see väga kõva puhtusastmega, tänaval müüdud 70–80% polnud haruldus. 2001. aasta lõpus algas Afganistani operatsioon, piirid hakkasid kinni minema ja narkokaubandus muutus raskemaks. Järelikult sattus ka heroiini siia vähem. Nii lahjendatigi järele jäänud heroiini ning lõpuks hakkasime ära võtma vaid 2,5% puhtusastmega ainet, kuhu oli mida iganes sisse segatud,” räägib Eerik Heldna.
2001. aasta lõpus tulid esimesed signaalid, et sünteetiline heroiin ehk “valge hiinlane” võib tulla Eesti turule ja 2002. aastal see tuligi — mäletatavasti tõi see kaasa paljude surma. Kui 2001. aastal oli Tallinnas 401, siis aasta hiljem juba 971 üledoosijuhtumit.
Toona vahistati ka esimene politseile väga huvipakkuv selle valdkonna inimene Ahmed Gašimov hüüdnimega Alik ning saadeti kohtu alla. Tõsi, narkogrupp toona temalt “valget hiinlast” ei leidnud, kuid selle eest saadi kätte mitu tuhat ectasy tabletti, kilo amfetamiini ja veerand kilo heroiini.
