Einar Laigna: Surnutega ei sõdita

Kultuur vaatab alati tagasi, tal on püha minevik, millele toetub ja põhjendub tänane päev. Surnud elavad edasi ja võtavad aktiivselt osa elavate elust, koguni määravad seda. Seetõttu on matusekommetel olnud eriline tähtsus alati ja kõikjal.

Arhailisest ajast on tuntud austus surnute suhtes, loodusrahvaste matmiskommetes elab see eriline loomulik-vaistlik pieteet elu seletamatu müsteeriumi ees. Me tuleme kuskilt nii kaugelt, kuhu tavamälu ei ulatu, küll aga hinge mälu. Surija läheb ”oma rahva juurde” — see ürgne väljend on tänaseni kasutusel idapoolsetel rahvastel.

Selles ei väljendu mitte ainult puhtinimlik emotsionaalse sideme vajadus jääda ühendusse surnutega, vaid siinpoolse ja sealpoolse maailma lahutamatu ühtsus. Sellest ühtsuse mõistmisest kõnelevad ürgvanad traditsioonid: kurbuse väljendamine vastavate žestidega, matuserituaalid — sest mitte olla maetud tähendab olla neetud Jumala poolt.

Hoolitsus haudade eest on tihedalt seotud perekondliku auga. Matuse juurde kuuluvad söömaajad, toitude toomine hauale, ehkki nemad, surnud, on ”suletud huultega”.

Maa ei võta ülekohtust vastu

Kaukaasias näiteks kantakse surnut matuserongkäigus avatud kirstuga, mida hoitakse peaaegu püstiasendis. Matustel osalevad elukutselised nutunaised, kelle itkud on sõnadega raskesti seletatavad-kirjeldatavad — seda peab lihtsalt kogema — luuüdini ulatuv, täiesti ebamaise tonaalsusega hääl, milles kaeblev hing liigub mingis teises dimensioonis. Hauakääpasse pannakse konjakipudel.

Kolm aastatuhandet püsinud Egiptuse kultuuri stabiilsuse oluline tegur oli nimelt saatmine järgmisse dimensiooni — surma kultus teenis elu, igavene andis ajalisele tähenduse ja mõtte, mõtestas olemasolu kosmilises mõõtmes.

Elavate ja surnute maailma lahutamatut ühtsust näeme ka iidses Põhjala tavas matta surnud siseõue — haudadel mängisid lapsed, kel olid samad nimed mis esiisadel. Skandinaavias näitab nimede -son-lõpp, et nimi rändab, inimene nagu kordub. See traditsioon elas ka Eesti talukultuuris: põlvest põlve olid kõik Tõnud või Jaanid.

Vene kultuuris on tänini säilinud arusaam, et maa ei võta ülekohtust vastu. Matmata jätmine on erilise hukkamõistu märk. Vale-Dimitri pannakse hauda ja võetakse kohe jälle maa peale, jäetaksegi sinna: maa ei võta vastu. Pärast Teist maailmasõda N Liidule välja antud kindrali Vlassovi armee sõdurid aeti vagunitest välja, lasti sealsamas maha ja jäeti matmata steppi: maa ei võta vastu… Lenin on tänini matmata.

Ürgne pieteet surnute suhtes leidis juriidilise formuleeringu Rooma praktikas. Iga organisatsioon oli seaduse ees collegium ja sellena kas illicita (lad keelatud) või licitum (lubatud). Eriline pieteet surma piiri ees väljendus olukorras, kus keelatud organisatsioon — kolleegium — oli samal ajal lubatud, kui ta tegeles matmistega. Näiteks kirik oli kuni 313. aasta Milano ediktini keelatud — illicita, kuid kui oma surnute matmisega lubatud, licita.

Haud on püha

Nimelt tegi rooma õigus erandi ja suhtus sallivalt collegia funeraticia’tesse — matusekolleegiumitesse. Surm ja matus on inimesele ja kodanikule niisugune asi, mille puhul seadused ja nende täitjad tunnevad alati delikaatselt seatud piiri — sellest ka heasoovlik sallivus. Sallitud oli kõik matmisühendused, ka orjade ja kurjategijate omad. Haud oli püha, see oli locus religiosus.

Oluline on viimase sõna etümoloogia. Ligare tähendab siduma, seetõttu sisaldab ka religio midagi tagasihoitut, pidurdatut, kinniseotut, pieteeditunnet, heatahtlikkust, heas mõttes seotust. Hirmu iseloom on tagasiviidav religioonile.

Inimest iseloomustatakse kui pius in matrem, religiosus in patrem — poeg peab olema ema suhtes õrn ja tähelepanelik, isa kui tõeline suurus nõuab aga, et poeg oleks tema suhtes religiosus, respekteeriks teda ja distantseeruks austusega.

Seega tähendab väljend religio est keelatud teha, ja non est religio — tohib teha. Religio on eitav ja tagasihoidev, aga loci religiosi — need kohad, mis sunnivad inimest taanduma, taganema. Surnu viimine kuskile teeb selle koha pühaks, religioosseks ning sellise koha ebakohane kasutamine on profanatsioon, riikliku kultuse solvamine.

Ümbermatmine lõpetas hauarüvetuse

Rooma õigus puudutab meid otseselt tänases päevas, olles Euroopa Liidu seaduste aluseks. Kord kultuuris tunnetatu ja formuleeritu kehtib nagu füüsikaseadus, sest väljendab olemuslikku.

Elavate ja surnute maailm on niivõrd ühtne, et rünnak elavate vastu jätkub sageli rünnakuna surnute vastu. See puudutab matmispaiku märgistavate mälestusmärkide purustamist kuni oma surnute pealematmiseni. Eluruumi hõivamine ulatub alati ka surnute ruumi hõivamiseni.

Rünnak elavate vastu laieneb minevikule. Selles on kommunistidel ajaloos eriline osa, rünnak ühiskonna vastu on alati laienenud surnutele. Sellise rünnaku näiteks on Tallinna Kopli surnuaia hävitamine. Kopli surnuaed tuleks taastada rahupargina ning püstidada sinna ühine mälestusmärk.

Pieteeti surnute suhtes demonstreerib ilmekalt laialt levinud ümbermatmine, küll kodumaa mulda või sobivasse ja väärikasse rahupaika, juhul kui senine matmispaik ei taga hauarahu.

Tõnismäe pronkssõduri juurde maetud surnud olid pideva profanatsiooni seisundis, pealegi olid hauad tähistamata. Monumendi ja surnute üleviimine hauarahu kohta — sest rahu ja avaliku korra rikkumine hauaplatsi ja monumendi ruumis on rüvetamine — taastas vajaliku pieteedi ja väärikuse surnute suhtes. EV sõjaväekalmistule ümbermatmine lõpetas profanatsiooni. Surnutega ei sõdita. Surm võrdsustab, lepitab.

Kindral Franco tarkus seisnes selles, et Hispaania kodusõjas maeti mõlema poole langenud ühele suurele kalmistule — rahvas on ühtne elus ja surmas, surmas on ka lepitus. Saksamaa ja Venemaa vahel on leping, mille kohaselt hoolitsetakse mõlema poole sõjahaudade eest. SS Totenkopf’i diviisi Demjaniskis langenutel on Venemaal mälestusmärk! Surnute ja elavate maailm moodustavad terviku.

Seal, kus suhtutakse pieteediga elusse, tuntakse sama ka surma ees. Tavaliselt kaob pieteet mõlema ees korraga. Niivõrd ühtne on see maailm.