Kerttu Soans: Vägivald ja vastutus

Kunsti ja eetika suhetest tuleb juttu siis, kui mõni kunstiteos on kedagi riivanud või kui kunstis väljendatu ja seejärel ühiskonnas toimunu vahele saab tõmmata ühetähenduslikke paralleele.

Kunstnikud (kelle all pean siin ja edaspidi silmas kõigi kunstiliikide esindajaid) on kunsti ja eetika aruteludes väga tundlikud ja leiavad üldjuhul, et kui nende loomingu sobivus käesolevasse hetke pannakse kahtluse alla, on kindlasti tegemist tsensuuriga — suuraudadega autoritaarsest ühiskonnast. Või kui mitte sellega, siis kaasaegse lääne õudusega — poliitilise korrektsuse nõudega.

Jah, seni, kuni eetilisust püütakse mõõta mõistuse konstrueeritud mudelite ja määruste-seadustega, on vähe lootust, et leitakse midagi, millele saab alati toetuda. Mu meelest on päris tabav ütlemine, et seadust on vaja seal, kus mõistus käib eespool südant.

Kuid missugune saab olla seadus, mis suudab määrata kunstiloomingu kui just ja eelkõige südant puudutava nähtuse mõju ulatust ja iseloomu? Ja millise logaritmiga saab täiskasvanu hinnata näiteks seda, mida tunneb ja endasse talletab laps või teismeline kunstiga kokku puutudes?

Jõhkrus kinnitub hinge

Kõige kiiremini ja kõige jõulisemalt mõjutab inimest kindlasti filmikunst. Üleelusuurused näod väljendavad muusikaga veelgi juurde keritud üleelusuuruseid tundeid, mis kanduvad pimedasse kinosaali ja panevad vaatajate südamelöögid ühte rütmi. Milline võimsalt juhitud energia, kui mõelda…

Mäletan lapsepõlvest ehk empaatia kuldajast, kuidas mõni roll asutas end minu sisse elama, hõivates seal vahel peaaegu et terve ruumi. Kuidas see tekitas pahandust kodus, kui käitusin teistmoodi tavapärasest. Elasin filmi läbi õige pikalt, katsetades enda peal sealt saadud elamisviiside ideid. Vahel moodustasime tüdrukutest punte ja jaotasime rolle. Samastumine oli nii imelihtne, et see oli isegi natukene õudne.

Teiste kunstiliikidega on asi pisut keerulisem, siiski võib ka näiteks mõni liikumatu pilt vaatajal n.-ö kõhu krampi tõmmata. Olen silmitsi sattunud suuremõõtmelise, enamalt fotosid kasutava kunstiteosega, millesse kunstnik on kogu maailma jõhkruse osavalt kokku kogunud ning mille seedimiseks on mul läinud mitu päev. Mõni kujund pole läbi seeditud siiani. Sellist hingematvat õudust kogedes olen tänanud kokkusattumusi, et tulin näitusele ilma lasteta.

Tugevad emotsioonid nagu jõhkrus, räigus, vastikus kinnituvad eriti kergelt veel väljaarenemata hinge ja annavad sealt inimesele signaale terve elu. Kui filmide puhul kehtib habrastel, kuid siiski mingitelgi alustel otsustatud vanusepiirang, siis kunstinäituste ees ma sellist hoiatussilti pole kohanud. Ometi võib ka seal pakutav ja vahel väga suure üldistusjõuga visuaalne kujund filmikunstiga sarnaselt läbida lapse õhkõrna hingekeha ja armistada selle igaveseks.

Kunstnik valib, mida paljundada

Kunstnikul (pean kunstniku all endiselt silmas kõigi kunstialade esindajaid) on võime ja ilmselt ka südamest lähtuv kohustus teha valik kõigist neist lõputuist suundumustest elus ja paljundada seda, mida ta paljundamise vääriliseks peab. Mille ta leiab vajaliku olevat esile tuua.

Meil on juba loojaid, kes ei lähtu mitte teemadest, mis on hästi müüma pandud, vaid teemadest ja käsitlustest, mis toetavad inimühiskonna arengut. Sest kunstnik, eriti andekas kunstnik teab ju, et see, mille tema välja valib, saab mitmekordse jõu. Kui valida välja vägivald, siis — paljuneb vägivald. Kui valida vastuseis vägivallale, siis paljuneb vastuseis vägivallale, mis saab ilmneda siiski ainult koos vägivallaga.

Kunsti ja eetika küsimus on: kas kunstnikud aitavad kaasa inimkonna arengule, teadvuse avardumisele? Või valivad nad ühiskonnast segaduse, annavad sellele üldistava kujundi jõu ja külvavad seda ka nende inimeste mõtetesse, kes ise poleks selliste asjadega oma elus ehk kunagi kokku puutunudki?

Laps õpib reaalsust valima

Mälestus millestki, mida on nähtud ja millele kaasa elatud, võib jääda painama igaveseks, luues alateadvusesse omamoodi fantoomreaalsuse, mis ühes või teises seoses ikka ja jälle inimest tema unenägudes külastab. Ja pole üldse võimatu, et ta võib pakkuda oma „abikätt“ ka mõne sarnase olukorra tekkimisel reaalses elus, esinedes justkui juba kunagi läbitehtud ja tunnustust leidnud lahendusena.

Ühiskonna vaimsus areneb praegu kiiresti. Üha rohkem on inimesi, kes usuvad või teavad, et mõte — veel enam: pilt või kujund — on energia ja et järjepideval kordamisel või kordumisel see materialiseerub. Sama on ka tunnetega, mille juhtimist inimesed praegu intuitiivselt püüavad õppida ja mis omakorda kas põhjustavad või võimendavad mateeriat loovaid mõtteid.

Rakubioloogia seletab, et see, mida inimene tajub, sõltub otseselt sellest, missugune on tema ettekujutus maailmast, missugused on tema uskumused elu kohta. Inimene näeb seda, mida ta soovib ja oskab näha — ja kujundab oma elu selle järgi, mida ta on ümbrusest endasse noppinud.

Täiskasvanud inimene juba teeb seda, laps õpib seda tegema — õpib endale reaalsust valima. Need on ilmsed suundumused, mille segamine meelelahutuselementidega või naeruvääristamine ei kanna enam vilja.

Kunstnikel on praegusel muutuste ajal suur võimalus — valida inimühiskonna arengut toetavad teemad ja leida nende avamiseks mõistetav keel.