Telejuhid, halastage ometi vaatajale!

Ma ei kujuta ettegi, mis hakkab saama järgmistel pühapäevadel, mil peaaegu ühel ja samal kellaajal stardivad konkureerivate telekanalite aasta lõpuks kindlalt menukamad saated „Laulud tähtedega“ ja „Tantsud tähtedega“ .

Vaataja meelehärmiks on kiuslikud telejuhid pannud tõmbenumbrid võistlema ühel eetriajal, lootuses teise kanali vaatajaid oma leeri üle tõmmata. Aga kas poleks kavalam olnud sõbralikult kokku leppida? Pannud ühe kahest mõnele teisele õhtule või toonud saate alguse paar tundi varasemaks?

Sest millele telekanalite juhid loodavad? Praegu taovad nad endale vastu rindu ja kinnitavad, et lustlik laulukonkurss on etem kui pisarate ja verega vürtsistatud tõepinnimise saade, ning et küll vaataja juba teab, et tantsusaade on üle prahi.

Tegelikult aga näitab see hoopis hoolimatust inimese suhtes, kes tahab arvatavasti kõik neid saateid näha. Telemehi aga ei huvita üldse, et publik peab tegema raske valiku ja millestki loobuma. Mõelge, kui kurb oleks näiteks, kui kevadel „satuks“ ühele ajale „Laululahing“ ja „Eesti otsib superstaari“.

Selge, et telekanalid ei osta menusaadete formaate sisse suurest ligimesearmastusest. Põhiline eesmärk on ikkagi konkurendile ärapanemine ja vaatajanumbrite suurendamine ehk teisisõnu rohkem reklaamiraha. Ent kas see peab käima tingimata publiku sundseisu seadmise hinnata?

Halastage ometi! Tean inimesi, kes jooksid läinud aastal nagu vurrid mööda korterit mitme teleri vahet, et vaadata korraga “Tantsusid tähtedega“ja krimisarja „Ohtlik lend“. Aga mida peavad tegema need, kel pole kodus mitut telekat ning puudub ka salvestamisvõimalus? Puldiga mitme kanali vahel klõpsimine pole ju ka lahendus.

Ma ei imestaks, kui nördinud telepublik lööb lõpuks hirmpikkade reklaamipausidega hakitud tähesaadetele hoopis käega, et vaadata samal riigitelevisioonis näidatavat kultuskomöödiat — või paneb vihaga hoopis teleka kinni, et näiteks raamatut lugeda.