Mihkel Rebane: Kas reform või järjekordne kampaania?

Kui ma 28 aastat tagasi kooli tööle jõudsin, oli mingi koolireform juba käimas, ja mulle näib, et vähemalt jutu tasandil on see permanentselt jätkunud tänaseni. Ma ei mäleta enam, milles oli eelmise sajandi 1980. aastate koolireformi suur sisu, aga mäletan kampaaniaid. Näiteks pidid õpilased ja õpetajad esimese tunni alguses enne õppima hakkamist kohustuslikus korras 10–15 minutit pinkide vahel võimlema. Püüdlikumad koolijuhid läksid samal ajal õue, et akendest näha, kas kõikides klassides käsku täidetakse.

Aeg oli muidugi teine, kuid ka nüüd on kõlavatest pealkirjadest hoolimata enamasti ikkagi tegu kampaania, mitte reformiga – mitte tervikliku ja sisulise muudatusega haridussüsteemis, vaid koolikorraldusliku pinnavirvendusega.

Ei taha olla aktiivne loll
Kooliteemadel tehakse kogu aeg mingit närvilist müra: koolivägivald, tuupimiskool, riigieksamite tabelid jms. Eelmine valitsus innustas meediat ja avalikkust uue õppekavaga, mis läks hingusele koos valitsuse vahetusega. Praegune valitsus muudab põhikooli ja gümnaasiumi seadust (PGS-i) ja teeb jälle uut õppekava. Kuum teema on põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine. Aga kui tuleb jälle „Repsi-aeg”, kas siis võime „Lukase nimekirja” suletavatest gümnaasiumidest köita ühte mappi ÜKT, VTK jt kaunite mälestustega?
Ma ootan, sest ei taha olla aktiivne loll. Valitsused vahetuvad, statistika on suur vale ning ka raha ju pole. Rahast millegipärast eriti ei räägita, kuigi on selge, et esialgu tulevad väga suured kulud ja alles siis, kui kõik peaks hästi minema, võib sellest reformist ka rahatulu tõusta.

Kellele seda jama vaja on?
Põhikool ja gümnaasium lahutatakse ja need hakkavad eraldi eksisteerima. Uus PGS lisab möönduse, et „munitsipaalgümnaasium ja munitsipaalpõhikool võivad tegutseda ühe asutusena, kui see on vajalik tulenevalt koolis rakendatavast õppevormist, regionaalsetest iseärasustest või kooli õppekavast. Täpsustatud tingimused munitsipaalgümnaasiumi ja munitsipaalpõhikooli ühe asutusena tegutsemiseks kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega”.
See esmapilgul mõistlik mööndus võib tähendada, et hinda lähevad kõrged poliitilised tutvused ja kõikvõimalikud hariduslikud imekombinatsioonid. Näiteks võidakse muuta üks mõtteline osa koolist gümnaasiumiks, teine osa põhikooliks, leiutatakse kunstlikke kombinatsioone kutseharidusega või luuakse päevaõppe juurde kaugkoolituse osakondi jne. Kellele seda jama vaja on, kui nagunii suletakse Eestis kogu aeg koole ja koolivõrk on nelja-viie aasta pärast hoopis teine?
Olen selle poolt, et gümnaasiumid selgemalt põhikoolist eristuksid ja meil oleks rohkem nn puhtaid gümnaasiume. Aga üleminek ei tohi olla liiga järsk ega formaalsete (kolme paralleelklassi nõue) või defineerimatute (hariduse kvaliteedi mõiste) kriteeriumide alusel.

Mõõta tuleks tuhat korda
Oletagem, et riigil on järjekindlust ja jõudu muudatused praegu väljaöeldud kujul läbi viia. Siis oleks kindlasti ebaõiglane anda stardipauk kõigile koolidele korraga. Alustama peaks suurtest linnadest, neil on palju koolimaju ja lihtne öelda, kus hakkab olema gümnaasium, kus põhikool. Praegugi tõmbavad linna täistsükli koolid (1.–12. kl) maa tühjaks. Muudatuste üheaegsel läbiviimisel ei jää maale enam kedagi. Veel hullem aga, kui suurlinna eliitkoolid tõestavad ära oma erilisuse ja jätkavad täistsükli koolidena. Paraku sellest juba sahistatakse.
Seega, alles siis, kui meie suuremates linnades peaks reform õnnestuma, on aeg järk-järgult maapiirkondadega tegelda, sest siis on teada, kui palju linnades neid või teisi koole vaja läheb. Lisaaeg võib aga nii mõnegi nn regionaalgümnaasiumi elujõulisust tõestada.
Loodan, et käimas on reform, mitte kampaania, sest nii oluliste muutuste plaanimisel peab kümne korra asemel tuhat korda mõõtma ja alles siis tegutsema.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.