Mart Laar: Kas Gruusias jälle sõda?

Mida lähemale jõuab eelmise aasta Venemaa Gruusia-vastase rünnaku tähtpäev, seda pinevamaks muutub olukord Gruusia-Lõuna-Osseetia piiril. Juba mõni kuu tagasi väitsid samad Vene ajakirjanikud ja poliitikud, kes olid eelmisel aastal samuti maailma Venemaa läheneva agressiooni eest hoiatanud, et Moskva valmistub uueks rünnakuks.

Sellele järgnenud sündmusi vaadates võib tõdeda, et ilmselt on selline kavatsus Moskvas tõepoolest vähemalt kellelgi meeles mõlkunud. Eelmisel aastal ei suutnud Moskva oma eesmärke saavutada, Mihheil Saakašvili jäi kukutamata ning Gruusia Vene mõjusfääri tagasi toomata. Moskva on järjekindlalt tõstnud pinget regioonis, üritades samal ajal sealt välja tõrjuda rahvusvahelisi vaatlejaid. Ning kui keegi pole veel aru saanud, mis aasta tagasi täpselt toimus, siis tasub vaid praegu nagu korduslindilt vaadata nii Lõuna-Osseetia provokatsioone kui Venemaa ettevalmistusi rünnakuks.

Siiski on olukord paljuski muutunud. Ühelt poolt on see Gruusia jaoks palju hullem. Vene väed on 40 km kaugusel Tbilisist, läinud sõda on kogu maad vapustanud ja laastanud, paljuski selle tulemusel tekkinud poliitiline kriis käib täie hooga edasi, kõigutades maailmas usaldust Gruusia vastu. Külade karistamatu hävitamine Lõuna-Osseetias on löönud rahva hinge ravimatu haava. Teiselt poolt on nii maailm kui Gruusia targemaks saanud — vähemalt on selleks lootust. Gruusia juhtkond teab nüüd valusate kogemuste najal, mida toob kaasa provokatsioonidega kaasaminek. Maailm teab aga, et Venemaa võib tõesti naabreid rünnata. Kui aasta tagasi peeti seda kuni pea lõpuni võimatuks, siis nüüd on hoiakud muutunud. Kui eelmise aasta kevadel pöördusid välisministrid Bildt ja Sikorski oma Euroopa kolleegide poole avaliku ettepanekuga saata konflikti ärahoidmiseks Gruusiasse ja Lõuna-Osseetiasse Euroopa  rahuvalvejõud, siis jäi see hüüdjaks hääleks kõrbes. Tagantjärele vaadates oleks see ilmselt sõja ära tõesti ära hoidnud.

Nüüd käitub Euroopa õnneks teisiti. Kuigi Venemaa on kasutanud kõikvõimalikke meetodeid rahvusvaheliste vaatlejate Gruusiast tõrjumiseks, on Euroopa oma vaatlejad isegi inimkaotusi trotsides Gruusias hoidnud. See on ka hetkel Gruusia pea ainus lootus Venemaa uuest rünnakust pääseda. Gruusial on vedanud ka sellega, et praegusel hetkel on Euroopa Liidu eesotsas just Rootsi, mille juhtkond Venemaa käitumist tunneb ning teab, mida temalt oodata on. Mis aga veelgi olulisem, seda teab õnneks ka Venemaa.

Eelmisel aastal asus nii Eesti poliitiline juhtkond kui rahvas Gruusia kaitseks täie otsustavusega välja. Mõne arvamuse kohaselt tehti seda isegi liiga agaralt, rikkudes seega suhted Venemaaga. Miks peaks Eesti hoolitsema mingi Gruusia eest, kus olevat pealegi võimul hull diktaator? Huvitav, kuidas oleksime paarkümmend aastat tagasi, kui ise maailmalt toetust ootasime, reageerinud, kui keegi oleks meie kohta sama küsinud. Miks peaksime küll toetama mingite hullude rahvuslaste iseseisvuspüüdeid Eestis, rikkudes seega oma head suhted Venemaaga?

Majanduslik läbikäimine Venemaaga tooks suurt tulu, ajakirjanduse andmetel rõhub Eesti muulasi, ta pole meie toetust väärt. Selliselt mõteldes ja käitudes jõuab maailm kiirelt ummikusse. Mis aga veelgi olulisem, agressorid saavad sellistest hoiakutest uut julgust ning konfliktid-sõjad jätkuvad. Neid pole aga kellelegi vaja. Kuid jättes ka väärtuspõhise välispoliitika kõrvale, on Gruusia toetamiseks ka arvukalt külmalt pragmaatilisi kaalutlusi. Lastes Venemaal Gruusia läänemeelset valitsust minema pühkida, on tulemuseks püsiv konflikt ja ebastabiilsus selles Euroopale ülimalt olulises piirkonnas. Üle Gruusia läheb ainus Venemaast möödaminev tee energia toomiseks ida poolt Euroopasse. Selle tee läbilõikamisel muutub Venemaa Euroopa pea monopoolseks varustajaks, see viib kergelt aga uute konfliktide ja vastasseisudeni. Vaid Gruusiat praegusel raskel hetkel toetades on võimalik ära hoida uut verevalamist. On hea, et Eesti on sellel liinil rahulikult püsinud.