Rain Kooli: Eksinud tuumapomm ja Eesti korsaarid

Viimased uudised Eestis tegutsenud piraatidest võib paigutada Suuremõisa paruni von Ungern-Sternbergi, rahvasuus Ungru krahvi aega ehk kahesaja aasta taha. Temagi puhul pole väited randa süüdatud peibutustuledest ja nende abiga karile meelitatud laevade röövimisest üheselt tõestatud.

Nüüd aga oleks siis Eestist pärit piraatlus läbi Venemaa kaitseministri avalduse nagu varjusurmast ärganud ja kohapealsed korsaarid moodsate vahenditega laevu kaapama asunud. Kusjuures meie kõigi õnneks ei ole vist tegemist etniliste eestlastega, muidu ei räägitaks rõhutatult Eesti kodanikest, vaid viidataks vast ikka verejanulistele ning hambuni relvastatud natsionalistidele, kes pootsmannil hambad välja lõid ja käskisid otseteed Aafrikasse põrutada.

Tegelikult on muidugi nii, et üks õnnetu puidulastis laev ei ole mingi eriliselt meeltülendav kaaperdamisobjekt. Sobib kõige rohkem algajale mereröövlile näpuharjutuseks – nagu „Koerapolka“ noorele klaverdajale. Samas viitab Artic Sea saaga algus Rootsi ranniku rüpes, et päris algajatega siiski tegemist ei olnud.

Esimesele teatele järgnenud salatsemist ning ebakindlaid uudiseid täis päevad on tilgutanud nii palju informatsiooni, et kogu veidrast sündmusteketist võib teha ühe, äärmisel juhul kaks järeldust.

Kindlasti ei olnud tegemist tavalise, „Somaalia tüüpi“ röövimisega. Venemaa kiirreageerimine, laeva kursist kõrvalesundimine ja selle asukoha saladuses hoidmine viitab vaid ühele: laeval oli midagi, mille jõudmine esiteks laevale üldse ning eriti sihtpunkti oli Venemaale riiklikult ohtlik. Saadeti kohale fregatt ning pandi käsi ette.

Asju, mille puhul räägitakse raskelt tuvastatavast radioaktiivsusest ja mille kadumine ühe suurriigi üliärevusse ajab, ei ole just palju. Üldiselt on sellisel juhul tegemist materjalidega, mille võib osavalt ühendades plahvatama panna ning mis plahvatades tekitavad juba kergemini tuvastatavat radioaktiivsust. Tuumalõhkepeade kadumine on globaalselt ohtlik – mis seletaks ka Nato ja Venemaa tõhusa koostöö – ning väga piinlik riigile, kust need kaovad.

Palju nukram variant on, et kogu kaaperdamine oli lihtlabane lavastus värske seaduseparandusega hangitud sõjaliste lihaste näitamiseks. Sel juhul on Venemaast isegi natuke kahju, sest nii suurelt riigilt ootaks ometi mõnd suurejoonelisemat fantaasiat.

Selline väike võimalus on muidugi ka, et kaaperdajad olidki täpselt nii jobud, nagu esmaspilgul paistab. See on kõige igavam variant. Isegi korralikku filmistsenaariumit sellest ei saa.