Kaarel Tarand: neljatunnine tööpäev kaheksa tunni raha eest
Valitsemisasutustes ning nende hallatavates teenuseid pakkuvates asutustes tehakse reeglina ajatööd. Nii mõneski ametis on ajatöö täpsemaks kirjeldamiseks ka normatiivid – mitu ja millise raskusastmega liigutust peaks töötaja kaheksatunnise tööpäeva jooksul suutma teha. Aga mitte sugugi igal pool. Keskmise ministeeriumi või ameti keskmise osakonna spetsialist, vanemspetsialist või nõunik peab põhiosa ajast töötama peaga (mitte arvutiga). Selge, et mõnel liigub mõte peas kiiremini, mõnel aeglasemalt. Ja puhkuseta kaheksa tundi järjest intensiivselt ei mõtle keegi. Selle kõige kohta saab kehtestada üsna veniva ehk kõlbmatu normi.
Majandus ei kasva kontoris
Praegu on laisklemisvastase võitluse meetodiks valitud hirmutamine ehk piits. Iga hiir, kes koorepütis piisava kiirusega jalgu ei siputa, läheb koondamisele või vallandamisele ehk upub. Ja tema töö jääb teiste teha. Teised jaksavad lisatöö ära teha eeskätt seetõttu, et nendegi päevad on olnud „õhuvahesid” täis.
Et teha kindlaks, kas asutuses töö tõhustamiseks ruumi üldse on, võiks kasutada töötajaid positiivselt häälestavat meetodit. Nimelt kuulutada välja, et teeme sama töö ära kaheksa tunni asemel seitsme tunniga ning töönädala senise 40 tunni asemel 35 tunniga, ent sama raha eest nagu seni. Aastaga selgub tõenäoliselt, et ükski 40-tunnise töönädala arvestusega planeeritud töö tegemata ei jäänud. Jah, raha kokkuhoidu pole eelarvetesse tekkinud. Kuid peab silmas pidama, et kuni inimene veedab oma kontoritunde, läheb tema tegevus – ja seda eriti avalikus sektoris – kuludesse otse, kuid majanduskasvu arvestusse väga kaude, kui üldse. Tarvitseb aga inimesel kontorist väljuda, kui ta asub tekitama kohest majanduskasvu. Tarbides, tehes käivet, ennast koolitades või täiendades. Meil on kombeks öelda, et ettevõtja loob töökohti. Täpselt samamoodi võib öelda, et neid töökohti loob tarbija, klient kui kuningas.
Majandusarvestuses on ammu probleemiks see, et kodutöid ei suudeta nende rahalises väljenduses täpselt kirjeldada. Veel hullem on lugu inimeste jõudeajaga, mille majandusliku sisu avamine on keerukas (täpsemalt võib sellest lugeda EPL-i 23. septembri Ärilehest: Villu Zirnask, „Kuidas SKT-d pingutusteta kahekordistada”). Meil pole praegu piisavalt kaalutud andmeid selleks, et lükata ümber hüpotees, mille järgi tööpäeva lühendamine võiks tekitada majanduskasvu ja iseennast ära finantseerida.
Paras tööpäev kestab neli tundi
Nõukogude koolis õpetati, et Robert Owen oli sotsialist-utopist, kelle ideed olid küll armsad, kuid ilma „teadusliku” põhjata, seega polnud realiseeritavad. Ometigi kuulub just Owenile kaheksatunnise tööpäeva loosungi esmapüstitaja au (1817). Sada aastat hiljem realiseerus see õigusaktina revolutsioonilisel Venemaal, Teise maailmasõja eelõhtuks aga igal pool Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Seega oli Owen hoopis vähem utopist kui nii mõnigi tema hiljem gangsteriks osutunud „teaduslik” naeruvääristaja.
Kaheksatunnine tööpäev on kehtinud varsti kolm inimpõlve ja tekib õigustatud küsimus, et kui meie teadmised ja oskused, samuti kasutatav tehnoloogia on selle ajaga teinud läbi totaalse muutumise, siis miks ei peaks olema võimalik tööpäeva pikkust majanduskahju kartmata edaspidigi lühendada. Kui tehnika areng suutis kompenseerida tööpäeva lühenemise 12 tunnilt kaheksa peale poole sajandi jooksul, tuleks praegu mõistlikuks pidada juba neljatunnist tööpäeva praeguse kaheksatunnise raha eest.
Lewis Carrolli maailmaski teati hästi, et lihtsaks paigalseismiseks tuleb joosta kõigest väest, kuhugi jõudmiseks aga kaks korda kiiremini. Eks jookskem siis, kui heaolu ihkame.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
