Leo Mõtus: Tehisaju on ikka veel ähmane tulevik
Algoritmiteooriast ei piisa
TTÜ reaalajasüsteemide professor akadeemik Leo Mõtus: „Arvutiteadus on n-ö kolmandas arenguetapis. Esimene etapp tähendas lihtsalt arvutite tekkimist ja arvutamist, raamatupidamise tarkvara jmt. Teisel etapil üritati arvutites modelleerida (ja üritatakse ikka veel) tegelikku maailma ja tuua see inimeseni. See ongi virtuaalmaailm, millel baseeruvad nii arvutimängud kui ka kasulikud uuringud – tuumakatsetustest loobumine sai võimalikuks tänu sedalaadi arvutitehnika ja arvutusteooria arengule, mis võimaldas modelleerida ahelreaktsiooni.
Reaalajasüsteemid, praegu valitsev suund, sai alguse 1990. aastate keskpaiku. Arvuteid ehitatakse tegeliku maailma objektide sisse, nad töötavad ja toimivad seal nähtamatult, olles samal ajal omavahel seotud, mõjutavad seda tegelikku maailma ja annavad inimesele andmeid tema seisundi kohta.
Arvutid arenevad natuke omasoodu ja tehisintellekt omasoodu, aeg-ajalt saavad nad kokku ja pakuvad üksteisele tuge. Tehisintellektiinimesed jõudsid samuti tupikusse, natuke varem kui arvutiteadlased, kui arvutid polnud veel muutunud reaalmaailma osaks. Tekkis uus kontseptsioon, kus mitu klassikalise tehisintellekti ülesannet lahendati korraga ja need hakkasid teineteist mõjutama.
Interaktsiooni tähtsus ilmnes võib-olla veidi varem elementaarosakeste füüsikas. Klassikalises loodusteaduses tehakse looduse mudel ja tükeldatakse seda, kuni saadakse aru, mida iga üksik osa teeb. Kui 1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel hakati neid osakesi kokku panema ehk n-ö sünteesima uut universumit, et vaadata, kas teooria ikka klapib, selgus, et ei klapi. Tükeldamise käigus oli välja jäetud üksikud vähetähtsatena tundunud interaktsioonid osakeste vahel. Kuid peamiseks probleemiks osutuski interaktsioon, mis ka arvutiteaduses jäeti esialgu täielikult arvestamata.”
Intelligentsus: ei midagi müstilist
„See, mida me nimetame inimese intelligentsuseks, pole mingisugune müstika, vaid kõige elementaarsem omadus, mis tekib, kui panna lihtsaid operatsioone, otsustusi ja järeldusi üksteise järele või kõrvale ning ühendada need lõdvalt (mittealgoritmiliselt), nii et ühendused võiksid väliskeskkonna mõjul muutuda. Esimene n-ö puust või elektroonikast ette tehtud tõestus selle kohta on kõige lihtsam intelligentselt käituv robot.
1980. aastatel kinnitati plaadile kihiti primitiivsed operatsioonid. Kõigepealt jalad, mis tegid ühteainsat liigutust, teine kiht hakkas koordineerima jalgade liikumist, et nad omavahel sassi ei läheks. Sellest järgmine kiht hakkas otsustama, kuhupoole sõita. Kihid olid seotud piki vertikaali ja ka horisontaalselt. Tekkis uus struktuur. Kui seda üha kõrgemaks kasvatati ja keerulisemaks muudeti, omandas see järjest rohkem ootamatult tekkinud omadusi, mis ei järeldu kuidagi üksikosade omadustest. Kokkuvõttes käitusid need sipelgad üsna inimlikult. Koridori peale lahti lastuna tundsid nad ära tuttavaid inimesi ja hoidusid neile jalgu sattumast. Võõraid lasid veepüstolist. Kui energia hakkas otsa saama, otsisid üles lähima pistikupesa.
Suurte süsteemide teooriast välja kasvanud keerukusteooria tegelebki sedalaadi süsteemidega, kus komponentide omadusest ei saa järeldada süsteemi omadusi. Arvutiteaduse põhisuund on jõudnud välja selleni, et saame põhimõtteliselt hakata modelleerima kõrgemate imetajate grupiviisilist käitumist. Tehisintellekt jõudis bioloogilisse maailma, karjainstinkti ja sipelgate uurimiseni natukene varem, pärast loobumist algoritmiteooria baasist. Miks saavad sipelgad nii hästi hakkama oma tsivilisatsioonis, mis tõenäoliselt ei ole lihtsam kui inimühiskonnad? Sipelgaühiskond on isegi täiuslikum, tarbib vähem energiat ega saasta nii palju kui inimühiskond.”
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
