Aita aidata! Kingime pimedale naisele üheskoos juhtkoera!

Jõulud on heategude aeg. Delfi ja AS Nõo Lihatööstus otsustasid teha ühe konkreetse heateo inimesele, kes vajab abi ja kellele aitamine oleks positiivseks jõuluüllatuseks. Loodame selle väikese teoga suurendada ka inimeste usku positiivsete üllatuste võimalikusesse.

Heateo tegemisse kaasame AS Nõo Lihatööstuse kliendid, kes ostes detsembris Nõo Lihavürsti pasteete, saadavad korda väikese jõuluime.

Kohtla-Järvel elab nägemispuudega Sofia Dello, kes vajab liikumisel juhtkoera abi. Juhtkoera hankimiseks peab vaegnägija ise panustama 9000 krooni, mis on osa juhtkoera koolitamise maksumusest.

Ülejäänud osa panustab riik. Seni ei ole Sofia saanud endale juhtkoera lubada, kuna tal puudub võimalus omapoolseks panuseks. Me otsustasime aidata Sofial seda raha koguda ning teeme seda nii, et ka AS Nõo Lihatööstuse kliendid saavad anda oma panuse.

Igaüks, kes ostab detsembris Nõo Lihatööstuse pasteete, panustab igalt ostult 10 senti Sofiale juhtkoera hankimiseks. Loodame nii koguda 9000 krooni, mille maksame Sofia eest Juht- ja Abikoerte Koolile.

Väike jõuluime on see selle poolest, et Sofiale tuli selline abipakkumine üllatusena. Tema ise ei ole meie poole pöördunud, vaid tema kandidatuuri soovitas kooli juhataja Mati Malm, kellega koos on koostatud kava, mille kohaselt treener Kaarel Vaidla koolitab välja musta värvi labradori Merrilow Daphne ning tuleva aasta aprillis algab Sofia ja juhtkoera kokkuõpetamine. Allpool saate läbi portreeloo tutvuda Sofiaga, et oleks paremini teada, kelle abiks meie ja loodetavasti ka Teie panus läheb.

SOFIA SILMAD

Jevgeni Kapov 

Tema pole pime, meie oleme pimedad. Aga tema Sofia Dello, on erivajadustega inimene, vaegnägija.

Seitsmeaastasena kaotas Sofia praktiliselt täielikult nägemise. Sellest hoolimata leidis ta endas jõudu õppida koolis, astuda seejärel Kohtla-Järve meditsiinikooli, see lõpetada ja töötada erialaselt medõe-massaažöörina. 

See on üks vähestest ametitest, mis võib pimedale inimesele kasvõi mingisuguse leiva lauale anda. Kui nägijatel medõdedel pole kerge toime tulla 7000-8000 krooniga, siis mida veel rääkida naisest, kes ei näe patsienti? Sellest hoolimata kõik inimesed, kes on Sofia juures massaažilaual käinud räägivad temast vaid ülivõrdes.

Sofia elab abikaasa ja 13-aastase pojaga Sompa linnaosas. Tööl polikliinikus tuleb käia bussiga. Vahel viib teda tööle ka mees, kes ise paraku töötab kaugel, liivakarjääris. Polikliinikus saab naine liikumisega, nagu oma koduski, hakkama, kuid tee tööle ja koju Sompasse on Sofia jaoks parajaks katsumuseks.

Tänaval orienteeruda aitavad tal abikaasa, ema, kuid pidevalt ei saa inimene tema kõrval ju olla. Siinkohal kuluks väga marjaks ära pimeda juhtkoer.

„Koer — ta on ju sisuliselt sinu silmad. Meie linnas mu saatusekaaslastel kahjuks sellist sõbrakest pole, Tallinnas elavatel vaegnägijatel aga on sellised juhtkoerad ja nende elu on palju lihtsam,“ räägib Sofia. „Koerake aitab nii takistustest mööduda, valgusfoori ees seisma jääda kui ka kaitseb tülitajate eest.“

“Kas siis ka vaegnägijale võidakse liiga teha?”

„Üldiselt ma ei afišeeri oma puuet, tumedaid prille ei kanna, valget keppi ei kasuta. Juhtub, et ülbitsetakse, pärast aru saades, et solvati pimedat inimest, rahunevad nad maha ja arvatavasti ka punastavad.“

“Sofia, kui te õppisite meditsiinikoolis ja Tallinnas kursustel, kuidas teisse suhtusid teie nägijatest kolleegid?”

„Väga sõbralikult, õppeprotsessi vältel aidati kõige millega saadi. Ja õpetajad suhtusid mõistvalt. Ja praegu olen ma väga tänulik oma kolleegidele polikliinikus, kes mind palju aitavad. Aitavad arvutis dokumente täita — meil pole ju veel eestikeelseid klaviatuure Braille’ kirjaga (pimedate punktkiri), nii et tuleb kasutada kõrvalist abi.“

Niisiis selleks, et muuta Sofia elu kergemaks vajab ta eritreeninguga koera. See on olemas. Labradoritüdruku nimi on Merrilow Daphne. Ta on juba aasta elanud Sofia peres ja leidnud temaga ühise keele. Nüüd õpib ta Tartus juhtkoerte erikoolis ja selleks, et Merrilow Daphne koliks lõplikult Sofia juurde — hakkaks tema silmadeks, on vaja 10 000 krooni. Seda tüüpi koerad on Eestis väga kallid ja kümme protsenti nende maksumusest peavad vaegnägijad ise maksma.

Tema pole pime, meie oleme pimedad. Me isegi ei aima, et medõde, kes teeb meile professionaalselt ravimassaaži, näeb vaid vaevu-vaevu meie siluetti. Me ei näe, et poekassas seisab vaegnägija ja karjume täiest kõrist: „Kuhu sa trügid!“. Me ei näe, kui ülekäiguraja taga seisab peaaegu pime naine ja kihutame pidurdamata mööda, pritsides teda lägaga. Need oleme meie, kes loevad kokku põlevkiviõli müügist ja teistest ettevõtetest saadavaid dividende, nägemata, et kõrval elavad inimesed, kes vajavad meie abi.

Jõuludeks ootab Sofia kingitusi mehelt ja pojalt, ise valmistab ette kinke neile ja oma emale. Seda, et ta kunagi taas nägijaks saab, Sofia ei looda. Kuid võib olla juhtub jõuluime ja nägijateks saame meie.

Kellel tekkis huvi teisi vaegnägijaid või Sofiat otse toetada, siis selle kohta leiate täpsema info SIIT.