Rein Ruutsoo: Poliitikas seisab ees hävitussõda
Ebastabiilsus tähendab eelkõige „süsteemiväliste“ tegurite võimendumist. Süsteemivälised jõud tähendavad nii heituvaid töötuid kui ka tigedaid valijaid. Mitte-eestlastele on Toompealt juba ust näidatud. Neid rahuldab vaid süsteemi muutmine.
Sama paratamatult nagu kasvavad destabliseerivad jõud, käivitub ka valmistumine valimisteks. 2010. aasta ilme määravadki nende hoovuste ühitamiskatsed. Ühitamisedukus määrab aasta ilme. Võib saada nii palagani kui tõsisema mäsu.
Eesti riigi kui süsteemi mõlema keskse toimija — turu ja poliitilise masina (riigikogu) — töökindlus ja usutavus vähenevad sel aastal märgatavalt.
Rikkis turg
Turg pole ainult majandushoob ja riigikogu poliitiline masin. Tõhus turg ja toimiv demokraatia loovad mõtlemise ja tegutsemise alused. Mõlema tõhus toimine annab väga suurele osale ühiskonnast võidulootust. Turu tõusud, aga ka mõõdukad langused julgustavad tegutsema ja annavad võimule moraalse jõu.
Toimival turul püsivad oma „elu mängu“ mängivad inimesed edu lummuses ja ei jagune massiliselt ning pöördumatult kaotajateks ja võitjateks. Tõhus turg toodab edukalt (kuigi suuresti illusoorset) veendumust, et igaüks on oma õnne sepp. Luuser on mitte see, kes kaotab, vaid see, kes ei viitsi korralikult mängida. Ebaõnne korral ei jää süüdi süsteem (turg, ühiskond), vaid ikka mängija ise.
Praegu on suur osa innukalt panuseid teinutest tegelikult (või kujutluslikult) mängust väljas. Kohati pöördumatult. Veelgi hullem. Osa eelkõige noortest ei pääsegi niipea mängima. Aga siis hääletavad nad jalgadega…
Kuid oluline on meeles pidada, et töö kaotanud, pettunud noored, tõrjutud venelased jt muutuvad tõeliselt stabiilsust ohustavaks alles siis, kui löögi alla satub keskklass — tänapäevaste revolutsioonide tegelik pärm.
Mõttetu riigikogu
Paraku on ka teine osalusmängu keskne kants, riigikogu, kui mitte rikkis, siis hirmuäratavalt krigisev. Tõelises osaluses on suur osa väikeaktsionäre (valijaid) juba ammu pettunud. Eestis töötab üha nigelamalt Karl Popperi demokraatia tõhususe põhistus: „Valitute hulka satub kaabakaid, demokraatia aga kindlustab, et nelja viie aasta pärast saate neist lahti”.
Keeldudes riigikogujate palka langetamast (õiguslikud selgitused näljaste kurtide kõrvadeni ei ulatu), tõmbas riigikogu enda ja valijate vahele just kõige ebasobivamal ajal demonstratiivselt terava joone. Poliitmasinat polegi sel aastal lootust korralikult käima saada (erakorralised valimised pole praktilised).
Valimiste eel proovitakse reeglina õnne „uute” süsteemiväliste jõududega. Lootus sureb muidugi viimasena, aga Eesti rahvale on raske kolmandat korda edukalt „respublikat” või „rohelisi” teha. Pole vist ka rahamehi, kes oma lobigruppi suudaksid ükskõik mis sildi all rahastada.
Realismi õppetund
Jaak Allikult pärineb jõhker kujund — kas peab tingimata tagumiku kaudu hambaid pesema? Nähtavasti pole Eestigi erand. Viimaste aastate rasvase rahuloluga ning teisalt etnilise värvinguga konflikti provotseerimisega on poliitika muudetud suuresti fantasööride ja avantüristide pärusmaaks. Juba täna purevad “meie” ühiseid suurmüüte “minu“ ellujäämise huvid.
Üha selgemaks saab, et valida pole palgatöö, FIEks hakkamise või koguni ettevõtluse vahel. Enamusel on valida ainult oma töökoha kaitsmise ja töötuse vahel. Priske kasumi jagamisest unistamise asemel tõuseb esiplaanile solidaarsuse kaal ja tõhusa sotsiaalpoliitika elutähtsus. Süveneva realismi ehk oma tegelike võimaluste nägemise loomulikuks tulemiks on poliitiliste sümpaatiate nihe vasakule.
Sotside saatus
Nagu aimata võib, peetakse järgmise aasta kesksed poliitilised, aga ka meedialahingud „punanihke“ vastases võitluses. Selle sõja eellahinguid peetakse juba praegu. Ajakirjanikel, kes on väitnud, et veel üks viga Pihlilt ja sotside laul on lauldud, võib olla õigus. Oma tööd nad tunnevad! Küsimus pole aga nii väga sotside vigades, kui nende hävitamises kujuneva vasaktiiva nõrgema lülina. Põhilöök on siiski suunatud Tallinna vastu.
Parempoolsed parteid on presidendi hoogsal toel viinud sotside vastase kampania juba kahel korral lausa „viimase võitluse maale”. Mis sest, et riigiteaduse vaatenurgast õõnestas minister Langi JOKK-toimetamine kapo autoriteeti mitu korda rohkem kui MTÜ juhi Jüri Pihli fopaa elik faux pas. Argo Ideonil on (Eesti Ekspressi loos) õigus, et kodanikul on mõned illusioonid kapo kui institutsiooni suhtes nüüd jäädavalt hajunud. Langi tehtud kahju on selles valguses väga suur. Sotsidega näib küll esialgu nii, et mis ei tapa, teeb tugevamaks
Võitlusest sotside ümber/pärast saab valimiseelsel aastal Eesti poliitilise elu üks võtmekohti. Sarnaneb ju sotside valija IRLi ning roheliste valijaskonnale kohati väga. Kui Reformi- ja Keskerakonna valijad on ilmselt murdumatud, siis häälte oluline ümberjagamine võib toimuda vaid kolme väiksema jõu vahel. Kuna südameid pole nüüd enam lootust võita, siis ootab ees hävitussõda. Ja pole kahtlust, et selles ei põrgata praktiliselt millegi ees tagasi.
Asja võib saada ka Tartu Ülikooli professori Jüri Saare sisendusest (ajalehes Sirp), et hea oleks, kui venelaste huve esindaks ikka vene partei. Elavnenud sebimine vene kultuuriautonoomia ümber osutab, et mõnede poliitikute unistusel Savisaare sel viisil nõrgestamisest on sel aastal väljavaateid tõeks saada. Poliitiliselt saamatute mitte-eestlaste koondamist ja oma mehe upitamist Toompeale on alustatud läbi kultuuri. Iseasi, kui palju autonoomia ninamehed kohalike venelaste huve esindaksid.
Tugevnev võimuvertikaal
Parlamendivalimise eelmängu kuulub ka hoogu koguv, kohati lausa puutinlik nö kuberineripoliitika. Toompea võimuvertikaali tugevdamine sai nähtavaks seniste maavanemate — elik namestnikute — jõulise vahetamisega koalitsiooni meeste vastu. Omavalitsuste majandusraskused ja sõltuvuse suurenemine tulubaasi piiratuse tõttu sunnib valdu keskvõimu poole vaatama. Toompealt vaadates jagunevad omavalitsused “headeks tüdrukuteks” (omadeks) ja „pahadeks poisteks” (opositsiooniks). Esimesed hakkavad hädaga Ansipil „peost sööma”, teiste üle tugevdatakse administatiivset kontrolli.
Pärnu ei jää kindlasti viimaseks suureks hätta sattunud ja „üle võetud” omavalitsuseks. Valdade elanikele tehakse seega selgeks, kes on majas peremees — et „nutsu” saada, tuleb omaks võtta ka Toompea politruk. Tallinna murdmise katsed hoiavad pealinna jätkuvalt huvi keskmes. Tallinna kael on kange, aga selle pärast maksab võidelda. Peatselt on see üks väheseid tähtsaid kohti, kus tõesti raha liigub ning tulud ületavad kulud.
Presidendivalimiste tähe all
Tallinna pärast võideldakse suuresti ka lähenevate presidendivalmiste valguses. Ansip on korduvalt avalikult kinnitanud, et Ilves on tema presidendikandidaat, Ilves aga toetanud eranditult kõiges valitsust. Koostöö toimib. Kui mängus on presidenditool, näib, et muidu nii sõnakat antikommunisti Ilvest pole Ansipi EKP karjäär vähemalgi määral mõjutanud. Aated — ka antikommunistlikud, ei kõlba patta panna.
“Võiduks vaenlase üle hüüa appi Jumalat, aga hoia püssirohi kuiv,” olevat oma sõdureid õpetanud Cromwell. “Kiida sõnades turgu — aga pane samas omad mehed kindlalt paika,” võiks olla selle aasta loosung võimulolijatele.
