Mikko Savikko: Sommid tulevad niikuinii?
Olen elanud Tallinnas kauem kui ükskõik kus mujal. Pean Tallinna oma kodulinnaks. Ma ei kirjuta neid ridu kui soomlane, vaid kui turismivaldkonnas töötav inimene.
Soome turistide poolt Eestisse kantavat raha peavad paljud enesestmõistetavaks. Olen tihti kuulnud väidetavat, et „turunduse peale pole vaja kulutada, soomlased tulevad niikuinii!“ Võib ka olla, et soomlasi ei taheta Eestisse: „Meil on tore maa. Me ei taha siia põtru.“
Mida Soome turistid meie linna ja riigi jaoks täpsemalt tähendavad?
Erinevate uuringute kohaselt jätab üks soome turist Eestisse keskmiselt 2300-2800 krooni päevas. Vähemalt 20 protsenti sellest läheb käibemaksu ning aktsiiside näol otse riigi kaukasse. Lisaks vähemalt 10 protsenti sotsiaal- ja muude maksudena turiste teenindanud ettevõtete töötajate pealt. Ehk siis — 800 krooni puhtalt kätte! Kaks miljonit soomlast tähendab 1,6 miljardit maksukrooni aastas. Ja kedagi ei huvita?!
Ma pole siiani kohanud ühtki olulist poliitikut, kes toetaks — ehtsalt ja pidevalt — Soomest Eestisse suunduvat turismi. On kohanud vaid sõnu, aga mitte sisu.
Tegemist on kogu riigis leviva suhtumisprobleemiga. Turism, nagu teenindussektor üldiselt, ei huvita otsustajaid. See suhtumine paistab välja noortest, kes teatavad valju häälega, et “kaubahall on viimane koht, kuhu ma tööle lähen!” Kas keegi neist on kunagi mõelnud, et kaubahalli kassapidaja võib mõne inimene jaoks olla ainuke sotsiaalne kontakt selle päeva jooksul? Iga amet on oluline peale selle pidaja ka kellegi teise jaoks.
Teeks siis puust ette ja punaseks: kui kümme protsenti soomlastest otsustaks Eestisse tulemise asemel koju jääda, oleks paljudel Eestis lahedalt vaba aega, et "põtrade" puudumist taga kiita. Saamata jäänud summa võrduks nimelt umbes 3000 Eesti keskmise aastapalgaga.
Aga muidugi võime me ka arvutada, mida tähendaks, kui Eestis kaks korda aastas külastavad soomlased käiks siin hoopis kolm korda. Selliseid Soome turiste on kokku umbes pool miljonit…
Rääkides turismi arendamisest, jääb eestlastel tihti vajaka nii teadmistest kui oskustest — mis siis, et ärapanemine on küll korralikult käpas. Ajakirjanikud ja restoraniomanikud kujutavad ette, et kama on haruldane eesti toit — ja sellega eesti toidukultuur ka enam-vähem piirdub! Õnneks on tippkokkade hulgas hakanud pead tõstma lugupidamine kohaliku toidu vastu, aga paljude teiste arvates on majonees endiselt osa eesti toidutraditsioonist. *
Müügi ja turunduse õpikute kohaselt saavutatakse parim tulemus tugevdades seda, mis juba tugev on. Eestis nõuab see koostööd ning turismi- ja ülejäänud teenindussektori väärtustamist. Peale selle on vaja koolitust ning õieti tehtud investeeringuid.
Turism pakub tööd enamatele inimestele kui tööstusettevõtted kokku, aga ilma riigipoolse koordinatsioonita pole võimalik häid tulemusi saavutada. Eesti riik peaks suunama turismiedendamisse kaugeleulatuvalt palju rohkem ressursse.
Liiga tihti juhtub nii, et ettepanekud millegi edendamiseks tembeldatakse omakasu peal väljas olemiseks. Eesti on Soomest vaadates väike piirkond, aga mujalt vaadates veel väiksem. Piirkondlikud ja poliitilised vägikaikaveod oleks vaja unustada, muidu me Eesti turismi arendada ei suuda.
* Kama on vana Kesk-Aasia toiduaine, mida tuntakse mitut sorti ka Soomes. Majonees jõudis eestlaste söögilauale nõukogude ajal.
